Kui emotsioon kannab endas sügavamat tähendust

Uus aasta algas Eesti meistrivõistlustega Otepääl. Ebaõnnestunud sprindile järgnes võit ühisstardiga sõidus, mille tähendust üritan järgmise postitusega teile edasi anda.




Liigume ajas tagasi 3-4 nädalat. Maailmakarika sari on mind iga võistlusega aina sügavamasse auku surunud. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Suusarajal olen iga võistlus kaotust parimatele aina pikemaks ajanud kuniks viimane etapp suutsin parimale kaotada 10km sõidus 3 minutit. See on midagi, mida ma varem polegi suutnud ja kõige valusam on selle juures teadmine, et ma reaalselt pingutan nii, et minestamise piiril. Ja sa ei teaks seda, kui ma sulle seda siin ei ütleks. Olen näinud videosi enda viimastest startidest - ma lihtsalt ei liigu. Lihas ei tööta, ma olen sirge seljaga suuskadel, nägu on valu täis, aga keha ei võitle, ta lihtsalt kannatab valu all.



Mis ma valesti olen teinud?

Kus ma valesti olen teinud?


Esmane reaktsioon oli süü ajada haiguse peale, aga kerge külmetus oli poolteist kuud tagasi ja ma pole aastaid olnud terve aasta peale haiguslehel kõigest 4 päeva.

Äkki treenisin liiga vähe, liiga rahulikult? Pole võimalik! Suvel polnud hetke, kus ma ei suudaks Raido ja Kaleviga sammu pidada ja nüüd kaotan minutites?


Ja see, et mu viimased 2 nädalat enne esimest MK-d tundusid pingutused nii rasked on ju normaalne? Sport peabki raske olema, eks?

Ainult, et sel hetkel tegelikult ei pidanud. Ma ei kuulanud oma keha. Ma kuulasin oma pead, kes ütles, et kohe-kohe algab hooaeg. Ma kuulasin oma pead, kes ütles, et kui ma tahan järgmisele tasemele jõuda, pean pingutama nii, et hakka oksele. Ma kuulasin oma pead, kes ütles, et tegelikult jah, kuigi tunnen enda kehas natukene raskelt ning et ma ei jaksa pingutada, siis tegelikult pole vast nii halb ikka seis, kujutan endale lihtsalt ette.


Igatahes langesin (mitte ei loobunud) Eesti MK startijate seast välja, kuna meil on meeste seas kokkulepe, et individuaalstardi kõige kehvem vahetatakse varumehe vastu välja, sest meil on kaasas 4 meest (vajalik teatesõiduks), aga stardikohti on 3. Niisiis sain teistest nädal varem Austriast Eestisse, mis andis mulle 2 treeningnädala asemel 3 - nii on võimalik midagi muuta.



Koju ennast leidma


Tulin Otepääle, et vaikselt leida ennast uuesti üles. Elukaaslane Meril tegi tabava märkuse, et olen kaotanud enda tugevuse, mis varasematel aastatel mind on edasi kandnud - enda keha tunnetamine ja sellest lähtuvalt treeningkoormuse reguleerimine. Noorena julgesin puhata, kui tundsin, et midagi on mäda või ma olen üle pannud (või siis lihtsamalt öeldes - pole piisavalt puhanud).

Oli aeg see poiss minust tagasi välja tuua. Hakkasin treeningutel enesetunnet rohkem jälgima ning suunasin rohkem rõhku laskmisele ning veel rohkem range time ehk tiiru läbimise kiirusele (kell läheb käima, kui sisened lasketiiru ehk umbes laskekoht nr 30 juures ning kinni peale trahviringi. Sinna vahele jääb laskeasendi võtt, 5 tempokat lasku ning täie rauaga hoo üles saamine). Üle pika aja tundsin mingi elemendi osas enesekindlust - ma olen tiirus kõva! Suusarajal treenisin ainult rahulikult, tehes iga trenn ka EKEt (erialane kehaline ettevalmistus - paaristõuked, ainult jalgadega sõit või ühe kepiga suusatamine) enesetunde järgi, nii et ainus lihasvalu mis tekib, on magus valu, kangeks ma ennast ei sõida.


Eesti meistrivõistlused Otepääl 02-03.01.2021


Sprinti läksin sõitma eesmärgiga näidata kiirust lasketiiru läbimises ning suusarajal võitlusvaimu, sest puhtalt enesetunne ütles, et ma olen võimeline enamaks kui viimastel MK-del minu tase oli. Võitlusvaimu minus oli ning võistluse sõjaplaan korralik, aga lamades tiirus lasin kaks lasku mööda, sest päästsin kiiremini kui sihik jõudis märgi keskele.

Püsti sama asi. Läksin kiiresti tegutsema, aga ainult tibatilluke kiiremini kui hetke võimekus ja tulemus ka vastav - 2 trahvi. Ootasin edukust laskmises, aga hoopis sõit oli see, mis pakkus natukenegi positiivset tagasisidet. Samade trahvide juures kaotasin Raidole 9 sekundit ning võitsin Kalevit 13. Pole paha, arvestades seda, et alles kolm nädalat tagasi sain sõidus neilt üle minuti - nüüd juba enam-vähem võrdsel pulgal. Aga..... Me kõik kolm saime kaela täiskasvanute esikolmiku medalid, kuigi olime finišiprotokollis kohtadel 6, 7 ja 8. Miks? Kuidas? Tegelikkuses toimus korraga 2 võistlust. Eesti kinnised meistrivõistlused (medalitele kandideerivad ainult eestlased) ja Leedu lahtised meistrivõistlused (lahtised, parim võidab olenemata rahvusest). Üldpilt oli järgmine:

Sprindi kolmikvõidu said leedulased. Neile järgnesid meie oma juuniorid Kristo ja Robert, aga ka nemad ei saa täiskasvanute medalit, sest võistlesid vanuseklassis M22, kuigi sõitsid täpselt sama distantsi ning tegid vähemalt minul selja ikka väga prügiseks. Eestis hetkel sellised reeglid, et kui enda vanuseklass on olemas, siis teises vanuseklassis startida ei tohi. Niisiis ei olegi juuniori eas võimalik saada üldse meeste klassis startigi, kui Kristo ja Robi näitasid, et nemad olid Eesti parimad.


Mina olin igatahes pettunud. Neli trahvi on minu jaoks katastroof, ma suudan enamat ja peaksin seda ka tegema. Ma olen terve see talv saanud piltlikult öeldes kere peale sõidus ja täpselt nüüd, kus suusasõit ise tuleb välja, panen sellise bläki maha??

Nagu enesehinnang poleks piisavalt madal. Ebaõnnestumisi on tulnud nii palju, et hakkan aina enam uskuma, et äkki ma ei suudagi midagi ja jäängi sellele tasemele...


Sprindi tulemused

Mass-start


Minu lemmik distants! Reegline tuleb välja ka! Plaan lihtne - ise ei vea kedagi, aga ripun ükskõik kelle taga ära. Tiirudes kaotan selle grammikese kiiruse ära, mis sprindis üle ääre ajas, aga olen ikkagi esimene mees, kes tiirust välja lippab. Maailmaklass range time, täpselt nagu viimased 3 nädalat trennis.

Stardipauk! Esimene ring võitlen ainult selle nimel, et oleksin kogu aeg grupi ees, sest ei viitsi kusagil keskel enda suusakeppe teistel peal tallamiseks pakkuda. Mitte midagi esimene ring ei toimu, nagu ikka. Kõik koos jõuame tiiru, aga tean, et mina olen see, kes esimesena tiirust välja tuhiseb. Kiire null ja max kiirendus tiirust välja. Liider 5 sekundiga! Aga 3 meest kohe turjas. Ah, las püüavad mind kohe kinni ja veavad tempot, ei hakka veel ennast pöördesse ajama. Teine ring oli rahulik, kaks leedukat veavad, mina ja Kristo sabas. Tiiru jõume nii kontrollitud tempoga, et esimeses tiirus trahvi lasknud sportlased jõuavad korralikult lähemale. Kiire null ja max spurt tiirust välja. Jälle väike edu, aga plaan sama, et las püüavad mind kinni, ma ei arva enda suusatamise tasemest just kuigi hästi, nii et enesekindlust ise suusatamise tempot dikteerida on nullilähedane.



Kolmas tiir. Ma ei tea kas esimesed kaks puhast tiiru süstisid meisse liialt enesekindlust või oli see sellest, et igaüks kuulis, kuidas tema kõrval laskja kõmmutas aina mööda, aga lasin nüüd kolmandas tiirus ehk esimeses püsti tiirus ise kolm trahvi, kõrval üks leedukas kolm, teine kaks, Mart läks ühe trahvi lastes liidriks. Ja nüüd hakkas vajutamine. Me polnud enam Karol Dombrovskiga (Leedu) liidrid, vaid panime nätaki kolm trahvi ja teadsime, et tagant tulijad võivad nüüd meist mööda vuhiseda. Igatahes pani minu õnneks Karol endast kõik välja ja läks selgelt Marti kinni püüdma. See ring oli jõhker võitlus. No ikka selline suu tatine võitlus, nagu olekski viimane ring. Kristo hüppas ka punti, sest tuli tagant ja lasi püsti ainult ühe trahvi. Igatahes püüdsime Mardi ja teise leeduka (see, kes kaks trahvi lasi) kinni ning jõudsime viimasesse, otsustavasse tiiru viiekesi. Oi mulle see meeldis, olen ju varemgi sellises olukorras olnud ning just viimases, otsustavas tiirus tunnen end nagu oma kodus. Lasin teised enda ette, jätke mulle märk nr 5. Kiire kindel asend ja panin kõigist esimesena lasu teele, mis tabas. Tempot peal hoides tõin kõik märgid maha nagu pingevabas trennis ja sa juba tead - max spurt tiirust välja. Ainsana sai veel nulli leedukas Karol. Aga sappa ta mulle ei saanud, sest kiire laskmise ja spurdiga oli tiirust välja minnes minu edu juba 6 sekundit ja sellega võib juba midagi peale hakata. Kui varasemad ringid hoidsin ma sellisel juhul mõõdukat tempot, siis nüüd vajutasin käigu esimesest meetrist põhja. Las proovib mind nii kinni püüda, et mina ei anna kusagilt mitte sekunditki ära. Olin piisavalt varu endasse jätnud, et võidelda nagu värske sõdur. Esimese pikema tõusu otsas sain korraks taha vaadates kinnitust, et Karol ei suuda tempole vastata ja nii võitlesin kuni finišisirgeni, kus sai selja sirgeks lasta ning kaasaelajatele patsu lüüa. Üle finišijoone libisedes tõstsin käed üles ja lihtsalt karjusin - iseenda jaoks. Vabastasin ennast pingetest, mis pikalt kogunenud. See võit tähendas mulle rohkem kui ükski varasem Eestikate tiitel (tulin ka Leedu meistriks :D ). Mul oli seda praegu nii väga vaja. Mitte, et kõik ebakindlus hetkega kaoks, aga üle finiši tulles viskasin prügikasti osa sellest uskumusest, mis hoiab sportlast tagasi. Võtsin suusad jalast ning läksin riideid vahetama, kus esimeseks õnnitlejaks minu armas Meril ja mul oli ka teda just sel hetkel just sinna vaja. Ka see langetas pingeid. Langetas nii palju, et kuigi ma ei lahistanud nutta, siis silmad läksid märjaks küll, selline malbe mehe nutt :)


Mass-stardi tulemused







© 2023 by Train of Thoughts. Proudly created with Wix.com