Anterselva võlumaa


Kui päike paistab, on Anterselva imeilus! Pilt: NordicFocus

Väga paljude sportlaste, kaasaarvatud minu, lemmik võistluspaik on Anterselva. Siin on mingi teistsugune atmosfäär. Kusjuures minul on veel selle paigaga eriline suhe. Käisin siin esimest korda 2007. aastal, mil minu isa oli koondise peatreener, parima sõbraga MM-i vaatamas ja veidi eemal Kronplatzil lumelauda sõitmas. Olin siis 13-aastane.


Suur spordipidu peeti sel aastal ilma publikuta, mis on küll jube kahju, aga asju saab ka positiivse poole pealt vaadata. Ilma koroonata poleks meil olnud võimalik vinges nelja tärni hotellis nii vingeid toite nautida. Täielik luksus! Samas hotellis oli ka Saksamaa koondis, nii et täitsa top elamine.



Individuaaliks oli konkreetne plaan hoida ennast teadlikult tagasi kahel tõusul. Siin, 1600 meetri kõrgusel võisteldes on nii, et kui korraks võimeid üle hindad ja ennast natukene kasti sõidad, siis sealt võistluse ajal enam normaalselt ära ei taastu. Laskmine oli viimased 3 päeva suunatud reedeseks individuaaliks. Treeningutel mängisin peas individuaali läbi. Sõitsin küll rahulikult ja väikesel ringil, aga tiirus panin ise endale pinge, et okei, nüüd on individuaali esimene tiir, nüüd teine, kolmas ja neljas. Sama lähenemist tegin ka hotellitoas kuiva tehes, et ei hoia niisama laskeasendit, vaid mängin peas olukorrad läbi, püüdes keskenduda täpselt samamoodi nagu võistlussituatsioonis.

Fookus on tulevasel individuaalil. Kõik järgnevad pildid: NordicFocus

Individuaal


Startisin üpris eest, numbriga 18. Muidu mulle meeldibki eest startida, aga individuaali puhul oleks tagantjärgi tarkusena sõidu poolest mõistlikum startida teisest või kolmandast grupist, sest siis on rajal rohkem sportlasi ja suurem tõenäosus saada grupis sõita. Minu kui keskmisest aeglasema sportlase puhul oleks sellest rohkem abi olnud, samas tippude tippudel on just ees mugavam minna, jäädakse neile vähem jalgu.

Mina sõitsin esimesed kolm ringi üksinda ning olin ka selgelt aeglasem kui neljas ja viies ring, mil sain rohkem teistel tuules sõita.

Esimesse tiiru jõudsin värske peaga ehk rajal endale liiga polnud teinud. Kuna tuul oli pealelaskmisega võrreldes tõusnud ning abitreener andis enne lasketiiru ka konkreetse juhise ("tuul on tõusnud, tee kaks või kolm nõksu vasakule!"), kruttisin sihikul kaks nõksu vasakule ning võtsin tugeva lamadesasendi. Laskude vahel tegin tavapärase kahe hingamise asemel kolm ning jälgisin, et ükski lask poleks kiirustatud. Null!

Teine tiir, püsti, oli lihtne jääda rahulikuks, sest rajal hoidsin ennast ju tagasi. Veel ei olnud pinget, kuigi alateadvuses ikka tiksub teadmine, et statistiliselt eksitakse püsti rohkem. Lasin aeglaselt, aga kindlalt nulli ja läksin jälle kontrollitud sõitu tegema. Peas koguaeg tiksub - stick to the plan!



Kolmas tiir virutasin ühe lasu mööda ja see tegi haiget. Tunnen hetkel lamades ennast väga kindlalt ja teadsin, et täna on see päev, kus ma lähen nelja nulli laskma. Lisaks tahaksin jõuda viimasesse tiiru nii, et all on kolm nulli, sest see on teistsugune pinge, mida ma veel kogeda pole saanud. Olen näinud palju kordi, kus lastakse näiteks 0+0+0+4 või siis eksitakse täpselt viimasel lasul. Ise pole sinnani ennast välja vedanud, olen kas esimene, teine või kolmas tiir korra eksinud.



Ringil hakkasin natukene julgemalt sõitma ja sain peaaegu ühe pundi ka kätte, aga veidi jäi puudu, nii et pundisõitu veel ei pääsenud. Viimases tiirus tabasin kõik märgid ja kuna olin eelmised ringid rajal reserviga sõitnud, oli jaksu viimane ring kiiremini sõita. Poole ringi peal sai 2 minutit ja 30 sekundit minust hiljem startinud venelane mind kätte, aga nüüd panin temaga lõpuni välja ja täitsa nautisin kiiret sõitu. Üle finišijoone oli mõnus tulla, laskmine oli ikkagi kordaminek. Lõpuks andis see mulle 38. koha ehk sain selle hooaja esimesed MK-punktid. Viimased kolm individuaali olen iga kord eksinud ainult korra (MM Anterselva, MK Kontiolahti ja nüüd).



Meeste teatesõit

Reedeseks teateks oli ka mul konkreetne plaan. Suru kohe ringi alguses ennast ette punti, siis ei teki vedru efekti, et peab laskumiste all hoo seisma jätma ja tõusude üleminekutel tõmblema. Lisaks oli plaan ees tiiru jõuda eesmärgil, et kui lamades laskmine õnnestub, ning selle tõenäosust pidasin suureks, siis saan liidritega minema, ei pea olema tagaajaja rollis. Plaanile tõmbas kriipsu peale see, et Norra saatis esimeses vahetuses peale Laegreidi, kes on MK paremuselt teine mees. Kuna Norral meeskond koosneb MK sarja 4 parimast mehest ning nende varasemad teated polnud õnnestunud,(4 starti, 1 võit) siis teadsin, et Laegreid läheb ilmselt esimene ring tempot tegema, et aeglasemad ei saaks rahulikult taga chillida.


Täpselt nii ka läks, Laegreid hakkas perutama. Kui varasemalt kulgeb esimene ring nii, et sõidetakse kahes reas ja rahulikult, mille puhul ongi variant ennast pundi etteotsa võimelda, siis nüüd tekkis üks pikk rivi, mille tempo eest vastutas norrakas. Kuna teisi sama kaliibriga vendi polnud(Okei Lesser oli, aga ta liiga vana ja kogenud, et sellise jamaga kaasa minna), siis tempo poolest Laegreid abi ei saanud. Mina sõitsin nii, et päris viimasena tiiru ei jõuaks, aga arvestades, et teine ring algab suur sõit. Jõudsin tiiru 19ndana, samas tunne selline, et kiirus on olemas. Panin kiirelt asendi paika ja hakkasin kohe pihta, aga kolmanda lasu virutasin vasakule mööda, ilmselt tõmbasingi vasaku käega lasu lihtsalt sinna ära. Varupadrun läks kiirelt sisse ja kiirelt kukkus ka märk (26,6 sekundit, 6. laskeaeg) ja sain tiirust minema kaheksandana, Soome ja Poola taga.


Teine ring juba sõideti täistuuridel, minu roll oli lihtsalt pundis ära hoida. Püsti tiiru jõudsin väsinuna, aga teadmises, et ma ei jaksa varupadrunitega jännata, pean ennast kokku võtma ja kindla peale salvest laskudega tabama. Pidin keskenduma sellele, et ühtegi lasku ei tee hoo pealt, vaid proovin enne päästikule vajutamist korraks keha lukustada märgis. Muidu saab ka nii lasta, et sihtimispilt liigub ümber märgi ja vahel ka sealt läbi ning päästad hoo pealt, aga kui keha on happes, siis silm valetab ja reaktsioonikiirus on petlik ning selline asi ei toimi nii hästi. Igatahes sain märgid kiirelt maha(25 sekundit, 5. laskeaeg. Kahe tiiru peale kokku oli mul 2. laskeaeg) ja kiirendasin tiirust välja kuuendana.


Ees oli kolme sekundi kaugusel Prantsusmaa, taga sama kaugel Ukraina ja Itaalias. Itaallane ja ukrainlane püüdsid mind 800m peal kinni ja haakisin neile sappa, et panen nendega nii kaua kui torust tuleb. Keha allus mulle juba paremini kui Oberhofi teates ehk ei tõmmanud ennast aegluupi. Andsin jalgadele valu ja korraks isegi tundus, et kestan ringi lõpuni ära, aga viimased 300m läksid raskeks, seal andsin 5-6 sekundit ära. Oleks selle veel ära kestnud, oleks ideaalilähedane sõit. Vinge avavahetus sellegipoolest ja emotsionaalselt andis palju tagasi. Eriti just viimase ringi pärast, sest see andis märku, et keha võitlusvõime on vaikselt aina kasvanud ja enne MMi on vormi suund kindlalt ülespoole.


Anterselva MK on nüüd läbi ja edasi löödi koondis kaheks. Osa koondisest, kes soovisid, läks Poola EM-ile, teised, sealhulgas mina, treeninglaagrisse Obertilliachi, Austria. MM-ini Pokljukas on aega 2 nädalat, seniks jõudu tööle!