Kaks nädalat enne suviseid Eesti meistrivõistlusi lõppes laager Obertilliachis, Austrias. Kuna laagri lõpus väsisin täiesti ära ja tundsin seda nii enesetundes kui ka hommikuses ortostaatilises testis, siis laagri lõpp oli minul rahulik. Ortostaatilise testiga kontrollitakse, kas treeningud ning taastumised on tasakaalus. Test ise on järgmine. Lamad voodis pikali ning pulsikell mõõdab kaks minutit sinu südamelöögi sagedusi. Selle kahe minuti südamelöökide keskmine arv minutis on sinu lamades pulss (nt 50). Seejärel tõused voodist vaikselt püsti ning seisad uuesti kaks minutit, samal ajal kell mõõdab pulssi. Püsti tõustes hüppab pulss korraks kõrgele (nt 90) ja seejärel tuleb väga kiiresti uuesti umbes 60 peale ning hakkab siis vaikselt jälle tõusma. Pärast kahte minutit seismist saad teada oma keskmise seistes pulsi ning nendest kolmest osast koosnebki sinu ortostaatiline pulss (nt 50/90/70). Mina kasutan Polar kella sisse tehtud testi ning pulsigraafikuid analüüsides oskan ette näha, millal hakkan kas ära väsima või haigeks jääma. Liigagi tihti peab teooria paika. All on minu tavaline orto test ajal, kui olen normaalses seisundis.
Graafikult näed, et minu tavaline lamades pulss on 50, püsti tõustes hüppab korraks 90 peale ning langeb siin näites korraks 50 peale ning hakkab seejärel väikeste lainetena oma kohta otsima, keskmiseks püsti pulsiks määras see test 72.
Järgmine graafik tekkis üks päev pärast seda, kui ma tundsin kurgus kõdi ja teadsin, et immuunsussüsteem on nõrk ning võin haigeks jääda. Kusjuures jäingi.
Selline test ütleb minule väga palju. Lamades pulss tavapärase 50 asemel 60, keha on kas väga ärevil, üldiselt stressis või väsinud. Kuigi pulss reageerib alguses püsti tõustes ootuspäraselt, hakkab möll pihta lihtsalt püsti edasi seistes. Pulss saavutab uuesti oma maksimumi ja käib suurte lainetena üles-alla, kuigi mina lihtsal seisan ja hingan rahulikult. Pulss hüppab aina üles ja üles ning lööb ühel hetkel lausa 109 korda minutis.
Antud graafiku põhjuseks oli eelmine päev liiga pikalt vihma käes treenimine, kus jalad olid liiga kaua läbimärjad.
Obertilliachi laagris tegi mu pulss sellist šõud pea iga päev. Kui Eestisse tagasi jõudsin, oli mul selge plaan väsimusest võitjana välja tulla kui ka teadlikult üllatada teisi koondislasi ja treenereid. Kuidas ma seda tegin? Esiteks puhkasin paar päeva ning Spordimeditsiini SA-s käisin kontrollimas, et süda oleks puhanud. Kui sealt sain rohelise tule ning enda enesetunne hea ning energiat ka korralikult, siis hakkas väga mittetraditsiooniline ettevalmistus suvise laskesuusatamise võistluseks. Ei, ma ei läinud rullsuusatama. Ma kogusin veel üldist energiat, samal ajal valmistasin lihaseid ette plahvatuslikeks liigutuseks. Käisin üle päeviti jõusaalis, kus lisaks ergomeetril sõudmisele ning paaristõuke ergonomeetril tempoharjutuste tegemisele tegin korraliku raskustega kangitrenni (rinnale võtt, õlalt üles surumised, rebimised, poolkükist kangiga hüpped) ja kohe hüppeid otsa. Teadsin, et kontrollin väsimust hästi ehk puhkan treeningute vahel piisavalt. Kui tundsin, et olen juba lihased plahvatust täis pumbanud, läksin alles rullsuuskade peale treenima ning seal keskendusin pigem lihasvastupidavusele ehk tegin paariminutilisi poolkõva tempoga otsi kas ainult jalgadega või paaristõugetega sõites.
Laskmise osa oli planeeritud detailideni ning treeningutel keskendusin vaid plaani elluviimisele. Teadsin täpselt, kus kohas ma enne tiiru mingile asjale keskendun. Näiteks, mis tehnikaga ma ühte kurvi läbin ja kuhu seejärel vaatan. Kuidas ma viin täpselt teatud kohas kogu mõtte hingamisele, et võimalikult palju taastuda ning kui kiiresti ma iga liigutust teen kui võtan relva seljast ja ehitan laskeasendi. Enesekindlus tõusis iga harjutuskorraga ning mentaalselt olin nii õiges seisundis kui vähegi saab olla. Tundsin enda sees mõõdukat viha, samal ajal teadsin, et ma suudan seda täpselt kontrollida ning kasutada seda ainult õigel ajal suusarajal.
Esimene päev oli kavas sprint ehk siis 3x3,3km, vahepeal laseme korra lamades ja korra püsti.
Soojendus tuli mul hästi välja, lisaks tavapärasele soojendusele tegin paar lühikest spurti ning kaks korda 4 minutit sõitu võistluskiirusel.
Start!
Esimene ring keskendusin ökonoomsusele, mis tähendas, et sõitsin võimalikult palju Mogreni tehnikas ning olin kogu aeg mõttega selle juures, et kuidas saaks võimalikult väheste liigutustega erinevates rajalõikudes edasi. Tahtsin välja näha, nagu sõidaksin trennis. Ei olnud hambad ristis pingutamist, vaid vastupidi, kõrvalt tundus, nagu liigutaksin end aegluubis. Ma tean, et pean esimene ring ennast tagasi hoidma, sest kipun liiga tihti avastama juba teisel ringil, et kops on koos ja kiirus langeb isegi siis, kui panen enda arust tempot juurde.
Niisiis "tiksusin" esimene ring kohale ja tegin tiirus täpselt seda, mida viimased päevad harjutasin. Kiire ja enesekindel laskmine, kõik märgid maas. Teine ring keskendusin sageduse hoidmisele, et vastupidiselt esimesele ringile ei kasutaks ma liiga palju pikka liigutust, vaid lõpetaksin tõuked natukene varem ära ja hoian liigutust teravana, sest kui hakata teist ringi sõitma sama tunnetusega kui esimest, siis reaalsuses toimuvad liigutused juba aeglasemalt.
Püsti tiiru jõudsin kontrollitult, aga üllatuseks hakkasid asendis olles jalad lihtsalt värisema. Adrenaliinist, mitte pingutusest. Mul on võistluste ajal seda korra ka varem juhtunud, aga pigem juhtub selline asi just siis, kui adrenaliin on suur, aga füüsiliselt sa ennast pole koormanud. Minul võttis noorena koguaeg jala värisema punktilaskmise võistlus.
Igatahes teadsin, et nii on väga raske pihta lasta ja pidin plaani muutma. Kui algplaan oli lasta kindla rütmiga ja tempokalt ning agressiivse, ründava hoiakuga, siis nüüd pidin tempo unustama ja viima fookuse laskmispildile. Kuna sihik käis suurte kaartega üle ja ümber sihtmärgi, siis oli suur oht hoo pealt päästes laskmisega hiljaks jääda. Uus keskendumine nõudis iga lasu tegemist, nagu see oleks kõige viimane lask. Lasin ühe mööda, mis oli okei, aga mitte hästi. Viimane ring ei saanud ma koheselt kõik mängu panna, sest muidu tuleb haamer ja "sured" kilomeeter enne finišit.
Teadsin enda seisundist lähtuvalt, et minu kõik-mängu-pingutus algab 1,5km enne lõppu, niiviisi suudan iga sekund lõpuni pingutada, ükskõik kui valusaks ka jalad ja kops ei lähe. Tulemus?
EESTI MEISTER!
Õhtul läksin Tartusse Vspa'sse, et teha maksimaalne taastumine. Ma täheldasin mõni aasta tagasi, et kui spaas käia vaheldumisi saunas ja külmas vees (+5 kraadi), siis järgmine päev on mul eriti hea minek. Kasutasin sama võtet eelmises aastal suvistel eestikatel ja toimis samamoodi. Hea mineku lootuses jäin järgmist päeva ootama.
Sprindi tulemused: https://biathlon.ee/wp-content/uploads/2021/09/eesti-mv-suvebiathlonis-sprint-11092021.pdf (Mehed on lk 4)
Ühisstart
Teine päev oli stardis ka Leedu koondis, parimana Vytautas Strolia, kelle eelmise aasta parim koht MK-sarjas oli 16.
Start oli eriti aeglane. Esimesest reast startisid eelmise päeva esikolmik ja keegi meist ei tahtnud esimene ring väga tööga panustada. Leedutel hakkas kiire ja läksid neljakesi vedama ja ajasid tempo päris üles, aga ei midagi hullu, pigem selline tavaline esimese ringi kiirus ehk kellelgi raske ei hakanud.
Esimesse tiiru jõudes tegin korraks kiirenduse, sest tiiru sisenemise järjekorras hakati laskma juba esimesest tiirust. Tavapärane on see, et esimene tiir lased enda särginumbrile vastaval rajal ja edaspidi vastavalt sellele, mitmendal kohal hetkel võistlusel oled. Kiirendusega möödusin leedukatest ja läksin laskma matile number 1. Lasin veidi ettevaatlikumalt kui muidu, aga puhta laskmise toel sain ikkagi esimesena tiirust välja. Neljast leedukast kolm lasid puhtalt. Kaheksast eestlasest olin mina ainus. Tasemevahe.
Kuna teadsin, et leedukate Strolia on meist, nulliga laskjatest, kõige kiirem, siis ei kavatsenud ma kordagi pundi vedamisele energiat kulutada. Igatahes tulime Karol Dombrovski juhtimisel teise lasketiiru ning lasime taaskord kõik nulliga ning läksime uuesti rajale. Nüüd algas alles võistlus, sest Strolia läks vedama ja vajutas gaasipedaali põhja. Minul, Dombrovskil ja kolmandal leedulasel, Tomas Kaukenasel oli nüüd päris raske tempos püsida, aga suure võitluse saatel jõudsime ikkagi kõik koos kolmandasse tiiru. Kõrgem tempo andis tunda, sest nüüd lasime trahve. Kaukenas küll lasi puhtalt, aga Strolia lasi 1 ning mina ja Dombrovski 2 trahvi. Tiirust välja minnes pidin nüüd esimest korda ise tempot sättima ja kuna Dombrovski oli aeglasema laskmise tõttu minust 5 sekundit maas, siis ma vajutasin nii, et Dombrovski ei jõuaks mulle tuulde. Viimasesse tiiru jõudis esimesena Kaukenas, kes eksis kahel lasul, andes nii võiduvõimaluse Stroliale, kes lasi kindlalt 0.
Minul oli Stroliaga rajal vahe samaks jäänud ehk jõudsin ühe enama trahviringi juures lasketiiru temast 25 sekundit hiljem. Teadsin, et kulda pole võimalik enam saada, küll aga hõbe, sest Kaukenas on veel trahviringidel. Lasin kontrollitult kõik märgid maha ja viimane ring loomulikult pingutasin täiega, aga seda ekstrat polnud panna, sest nii ees kui taga oli lähim konkurent 30 sekundi kaugusel. Rajaprofiil oli väga kerge, nii et isegi täiesti puhanuna pole varianti kellelegi 30 sekundit järgi sõita. Finišeerisin teisena ja tegelt oli väga hea meel, et Leedu koondis võistluse keskmist taset tõstmas oli.
Tulemused: https://biathlon.ee/wp-content/uploads/2021/09/eesti-mv-suvebiathlonis-uhisstardid-12092021-1.pdf (mehed lk 3).
Edastasin peale võistlust treenerile soovi teha jõusaalitreeninguid teistest koondislastest eraldi ja kuna ma olin võistlustega enda lähenemist ka õigustanud (lihas oli väga heas seisus tänu hästi ajastatud jõutreeningutele), siis andiski mulle vabamad käed ja ausalt öeldes langes mul sellega mingi pinge õlult. Varem oli jabur olukord, kus ma ei tee 100% koondise kava, mistõttu ei saagi treenerid vastutada minu arengu eest. Samas ei saanud ma teha ka 100% enda kava ja nii ei tekkinud ka endal enesekindlust, et teen kõik õigesti, vastavalt sellele, mis minul varasemalt on toiminud. Olen juba vanuses, kus korralikult kogemusi kogunenud ja tunnen ennast juba päris hästi, mis otsused mind rajal lõpuks kiiremaks või aeglasemaks teevad.
Peale võistlusi jäi koondis Otepääle, sest septembri lõpuni oli meil viimane kodune laager, peale mida läksime Vuokatti. Kirjutan sellest juba järgmine nädal.
Aitähh lugemast!
コメント