top of page

Talvine lõpplahendus

Minu puhul on üpris tüüpiline, et tervislikult toitudes ja korralikult puhates suudan ikka mõni kord talvel haigeks jääda. Selles suhtes ei midagi uut.


Alustan vana võla klaarimisega. Ma pole sõnagi maininud maailmameistrivõistlustest, sest need läksid suures pildis aia taha.

Alustame algusest.

Oberhofi jõudsime päev enne starti ehk saime uue võistluspaigaga kohaneda täpselt ühe treeningu jagu. Kui treening tehtud, osalesime üle mitme aasta avatseremoonial terve võistkonnaga. Varasemalt oleme "jalga hoidnud", et jumala eest ennast ei väsitaks. Samal ajal on alati avatseremoonial osalenud kõik suuremad staarid ja medalipretedendid. Eesti on heal juhul saatnud välja hooldetiimi. Mõni aasta tagasi käis mu ema MMi avatseremoonial ja ütles tagantjärgi hästi, et avatseremoonialt ei osalenud kaks suurt suusariiki - Bosnia ja Hertsegoviina ning Eesti.

Igatahes oleme nüüd vaimsust võistkonnaga muutnud ja ennast parandanud.

Minul oli seekord au olla lipukandja.

Kuidas lipukandja otsustatakse?

Tuleb naisterahvas Eesti lipuga ja ootab, et keegi eestlastelt tal selle lipu käest võtaks. Võtsin.

Avatseremoonia Oberhofis. Pilt: NordicFocus

Kui eelmises postituses kirjeldasin võitlust kõhuviiruse või toidumürgitusega nädal enne MMi, siis uskusin ikkagi, et suudan mingi suusakiiruse kätte saada, sest alles olin ma Itaalias näidanud hooaja parimat sõitu.

Esimene võistlus oli paarissegateade ning kuna minu nutune seis oli teada, siis pandi mind kolmanda vahetuse asemel ankrumeheks. Seda põhjusel, et äkki ma ei pea viimane ring ennast ribadeks sõitma. Esimene start õnnestus mul hästi. Siimer andis vahetuse mulle üle seitsmeteistkümnendal kohal ning finišisse tõin meid juba viieteistkümnendada. Rohkemat minult oodata oleks olnud täiesti ulme, sest vahed olid juba päris suured. Sõit oli mul ikka väga kehva ja sain rajal sellest ise ka aru, aga kuna mees-mehe vastu tiirus olemist ma naudin, siis minu kohaparandused toimusidki lasketiirus. Kuna haigusest oli niivõrd vähe aega möödas, siis oli lootus, et lähen iga stardiga tunduvalt paremaks. Pealegi oli sprindini 2 päeva aega.

No ja siis see sprint... Kui 2 nädalat varem olin Anterselvas 3 trahviga 57, siis nüüd lasin 1 trahvi, aga olin 58. See tähendas seda, et ma olin suusasõidus 10km peale umbes 45 sekundit aeglasem ja see tegi haiget. Suusasõit oli jama. Elus esimest korda otsustasin, et ma ei lähe jälitussõitu. Ma nägin, et isegi väga hea laskmisega ei ole mul isegi okei tulemuseks variantigi ja lisaks oli veel 3 starti võistlust ees ootamas. Lootsin, et äkki individuaalis teen hea laskmise ära ja siis tuleb ehk ka üks korralik individuaalne tulemus, aga tuli hoopis hooaja selgelt kõige halvem tulemus - 90. koht. Polnud ei sõidukiirust ega lasketäpsust. Lihtsalt jama.

Individuaali ajal oli saun. Pilt: NordicFocus

Pärast individuaali juhtus midagi mu jalaga. Närvivalu tuli põlve juurde ning see läks nii tugvaks, et isegi kõndides vajus jalg läbi. Tegime põlvesidemete vigastuse testi, mis käib nii, et mina istun ja füsio tõmbab põlveõndlast minu säärt reiest eemale. See tegi põrguvalu ning ma tõsimeeli uskusin, et midagi on põlvesidemetega juhtunud, kuigi loogilist seletust sellele pole. Selliseks vigastuseks oleksin pidanud ma ikka korralikult kukkuma, ometigi ma ei läinud kuskilt Kelly Sildaru kombel hüppesse. Kuna paaris-segateade oli tulekul, siis andsin kohe teada, et mul pole variantigi startida. Niisiis sain mina massaaži ning põletikku alandava tableti ja stardinimekirja pandi kirja Kristo Siimer ja Tuuli Tomingas. Järsku, ei millestki, oli jalg terve. Saime selgusele, et säärelihases oli olnud lihtsalt selline põletik, mis surus närvi peale ja see põlvesidemete vigastuse test tegi haiget mitte seepärast, et põlvest oleks halb liikumine, vaid seetõttu, et me tõmbasime jalga säärest, täpselt sellest kohast, kus oligi närvivalu. Võistluspäeval andsin enesekindlalt teada, et mina stardin!

Minu jaoks kujunes see võistlus isegi kõige paremaks sel MMil. Kuigi alustasin rämeda kalaga ehk läksin lamades tiirus trahviringile, siis heastasin viimase vahetusega päris palju kui tõstsin meid 13. kohalt üheksandaks.

Vorm oli ikkagi kehv ja pärast meeste teadet oli kümme päeva aega, et uuesti MK-ks end jalule saada. Võtsin teadlikult alguses rahulikumalt ja kohe kui tundsin, et asi hakkab paremuse poole minema, kaasasin tempotrennid. Kümne päevaga juhtus mõnes mõttes ime.


MK-l Nove Mestos lasin sprindis puhtalt ja sain hooaja parima tulemusena 19. koha. Samas minu füsioloogia ei muutunud selle 10 päevaga, vaid see kõik oli minus juba olemas, lihtsalt enne MMi tõmbasid mäestikus haiguspäevad pidurid peale, millest sain lahti alles MMi järgselt. Tunne oli vinge ja jälituses sain 4 trahvi juures 27. koha, aga sama õhtul hakkas kurk valutama ja külm. Hommikul tegin koroonatesti, mis osutus positiivseks.

Jälitussõidu start. Pilt: Greta Külvet

Kas leiad Eesti lipud? Pilt: Greta Külvet

Kuna varasemalt on mul kogemus, et koroona niidab mind päris tugevalt jalust, siis otsustasin kohe ära, et lendan esimesel võimalusel koju ja, piltlikult öeldes, viskan jalad seinale. Seega jäid Östersundi ja Oslo etapid vahele.

Korraks võtsin ennast veel Eesti meistrivõistlusteks kokku ja sain seal kuld- ja hõbemedali. Pärast viimast võistlust pakkisin koheselt nii relva kui suusavarustuse kokku ja ei hakanud enam hooaega pikendama. Koroonast oli nii füüsiline kui vaimne väsimus ehk aitab küll. Pigem kogun hoogu, et uut hooaega mõnusamalt alustada.

Mmm.. mõnus.

Mis siis edasi saab?

Täpselt veel ei tea. Keha vajab puhkust. Vaim vajab kosumist. Eelarve vajab kogumist.

Mai keskel lähen kaheks nädalaks õppekogunemisele Kevadtorm ja korralikult, järjepidevalt, struktureeritult hakkan treenima alles juunikuust. Eelmine aasta treenisin teadlikult üksi ja ettevalmistus algas mai algusega.

Selge on see, et ma tahan veel sporti teha ja usun siiralt, et suudan järgmine hooaeg kiiremini sõita ja täpsemini lasta. Selle nimel ma treenin. Aitäh, et ka paljud teist elavad tugevalt kaasa!


Rene

Comentarios


bottom of page