MMi lõppakord

Individuaali eel oli kerge ärevus sees. Sain aru, et see on võistlus, kus hea laskmisega võib päris okei tulemuse teha, isegi minu praeguse vormiga. Kuigi olen viimased 3 individuaali lasknud igal võistlusel ainult 1 trahvi, siis kuidagi oli väike ebakindlus sees: "Äkki ma nüüd eksin... Rikun enda hea seeria ära." Võistluspäeva soojenduse ajal muutus see ärevus kiiresti enesekindluseks, et mul on laskmisvorm ju päris hea ja suudan päris hästi õigel ajal ennast kokku võtta. Tegevusplaan oli mul detailideni paigas. Teadsin täpselt, et enne tiiru viimasel laskumisel hingan sügavalt sisse-välja, see rahustab ja viib keskendumise lasketiirus sooritusele. Kui viimasel individuaalis Anterselvas hingasin laskude vahel 3 korda, et ei tekiks hapnikuvõlga, siis nüüd võtsin plaaniks hingata 2 korda, sest erinevalt Anterselvast on Pokljuka tiiru tulek laskumisega ja see taastumine tuleb ära teha enne lasketiiru.



MM Individuaal

Alustasin sõitu kindla peale aeglaselt, sest pole ju mõtet 10 sekundit üle võimete sõita, et siis esimene tiir kohe korra eksida ja 1 minut trahvi saada. Tasa ja targu. Esimeses tiirus oligi mingi alateadlik võistlusärevus ja kuna sain päris kindla laskeasendi, siis aju tahtis pärast kolmandat lasku juba öelda, et oi kui kerge null tuleb siit, aga see ongi täpselt see koht, kus fookus pole enam õiges kohas ja nii see möödalask tuleb. Sain samal ajal aru, et mõte on mujal ja koheselt viisin fookuse uuesti keha lõdvestumisele. Mõtted alla suruda on õpitud oskus. Need tulevad ikka, eriti kui on väga pingeline olukord või kui oled väsinud, aga tean päris täpselt, mis mu tegevusplaan sellisel juhul on. Igatahes sain nulli esimene tiir ja enda teisele ringile minnes püüdis umbes poole ringi peal mind kinni 30 sekundit minu taga startinud Leedu esinumber ja oma esimest ringi sõitev Robert Heldna. Täpselt paras tempo minule. Kuigi enne starti oli mul juba mõte, et kui leedukas mind kinni püüab, siis üritan tema tempos mõnda aega ära kannatada, aga nüüd oli Robi ka seal, nii et mul oli ka päästerõngas, et kui leedukas on liiga kiire (enamasti on eestlastest kiirem), siis jätkan Robi taga sõitmisega.



Püsti tiir oli kindel 0 ja see andis jällegi mingi enesekindluse, et enam pole võimalik, et ma kehva võistluse teen. Järgneva kahe tiiruga pole varianti ka, et ma näiteks 4 trahvi lasen. Kolmas tiir, lamades, oli väga kindel 0 ja nüüd sain aru, et ongi see hetk, mida ma telekast olen väga palju näinud. Sportlane tuleb viimasesse tiiru ja tal on kolm nulli all. Sel hetkel võib juba psühholoogiliselt raskeks minna, sest ideaalne laskmine kõige raskemal distantsil on käegakatsutav. Lisaks muidugi see ka, et 16km on juba võisteldud ka, puhtalt füüsiliselt oled juba nii kurnatud, et ongi raske keskenduda ja tasakaal ilmselt ka enam nii hea pole. Teadsin, et pean kopeerima enda teist tiiru, jumala eest ei tohi mõtlema ja analüüsima hakata, kõik peab tulema automaatselt ja kontrollitult. Esimene lask tabas, aga siis eksisin ja sain kohe aru millest viga tuli - ma ei saanud sihikud täpselt märki seisma ja päästsin ning viisin sihikut märki samal ajal ehk lasin hoo pealt. Enda soorituslik eesmärk on, et sihiku liikumine tuleb enne lasku, kasvõi korraks, seisma saada. Ei pea täpselt märgis olema, võib ka napikas olla, aga sihik peab seisma. Praegu lasin hoo pealt ja mööda. Eksimine tõi fookuse päris kindlalt tagasi ja järgmised 3 lasku tabasid.


Nüüd ei lasknud enam kellelgi vedada, tegin viimased 4 km tööd ja sain ka korraliku haamri, nii et viimane tõus kiilusid jalad ikka korralikult kinni. Igatahes 33. koht MMilt on tänavust hooaega arvestades päris hea. Kui enne MMi panin endale eesmärgiks saada lasketabavus 90%, siis individuaaldistantsidel (sprint, jälitus, individuaal) eksisin 50 lasust ainult kolmel - 94%.


Paaris segateade

Järgmine päev olin paaris Johannaga. Kuna mehed alustavad, siis naised on need, kes peavad ka finiširingi tegema ehk sõidavad kokku 7,5km, mehed 6km.


Esimene ring oli eesmärk ühe laiema laskumise peal teistest rohkem tööd teha, et kohta parandada, sest hiljem tuleb tõus, kus seda teha enam pole võimalik ja seejärel tuleb laskumine, kus grupi tagumises otsas olla on väga ebameeldiv ja ohtlik. Lamades tiirus võtsin enda maksimumkiirusega asendi ja olin valmis kiirelt laskma. Suutsin natukene lohakalt lasta, et lasin 2 eksimust sisse, aga varudega tõin märgid alla. Teine ring oli juba nagu viimane ring selles osas, et ega ökonoomsust keegi oma sõidus ei otsinud, peale järgmist laskmist antakse ju kohe vahetus. Püsti proovisin ka just esimese lasu kiirelt teha. Lasin 22 sekundiga nulli ja andsin Johannale esimese vahetuse üle üheksandana, aga heas neljaliikmelises pundis.



Kohe vahetuse andes käib minu võistlus tegelikult edasi. Andsin kiirelt suusad hooldemeestele ning info, et suusk on hea, midagi uut ei pea välja mõtlema. Ise panin relvale 2 uut varupadrunit küllge ja viskasin riided selga ja hakkasin, suusakepid käes, soojendusalas ringi jooksma, et kehast laktaati välja viia. Suhteliselt kõrge pulsiga on see tegelikult üsnagi rahulik jooks, minu puhul umbes 170 südamelööki minutis. Keha on võistlemisest kerges šokis. Samas natukene peab ikka võistlusel silma peal hoidma, et oskaks täpselt ette aimata, millal enda vahetus tuleb.


Nägin, et Johanna läks lamades trahviringile ja jäime korraks päris viimaste sekka. Otseselt ei põdenud seda, et tal üks tiir metsa läks, tal on ju 3 veel ja minul ka veel 2, aga pigem just seda, et mida selline esimene tiir võib enesekindlusega teha. Igatahes püsti sai Juks 1 varuga hakkama ja andis mulle vahetuse 19ndana üle. Tahtsin nagu midagi vahetust saades Juksile öelda, aga ei leidnud ühte-kahte sõna, mis võtaks lühidalt kokku, et "pole hullu, sina pead külma närvi edasi hoidma" ehk et ei tohi ühel halval tiirul lasta enda mentaalset seisundit mõjutada. Kuna vahetus käib nii kiirelt, ei hakanud ma jutustamisega segast panema ja sain aru, et ma saan teatepaari enesekindlust tõsta ainult oma sooritusega ehk tiirus olema kindel. Lamades läksin jälle kiiret aega tegema just kiire esimese lasu pealt ja kuigi vajasin ühte varupadrunit, siis lasin ikkagi kiiresti ja parandasin paar kohta meie positsiooni.

Nüüd oli minu viimane ring ja kuigi kaotust protokolli kogunes, siis vähemalt ei surnud ma täitsa rajale maha ja suutsin suuska ikka edasi libistada ja vältida keha kõikumist igasse ilmakaarde. Viimasese tiiru lasin kiiresti (20,2 sek) ja andsin Johannale teate edasi 15ndana. Nüüd Johanna põhimõtteliselt "pani hullu" ja tegi head laskmised ja suusatas veel vintskemalt ning tõstis võimsa viimase ringiga meid kümnendaks. Igati korda läinud võistlus meie poolt.


Meeste teade


Viimaseks ehk kuuendaks stardiks sel MMil oli väsimust juba tunda. Lisaks füüsilisele väsimusele tundsin, et keskendumine tuleb järjest raskemini välja.

Võistluseks olin panustanud kahele kaardile. Esiteks, et esimene ring teen spurdi sama koha peal kui paaris segateateski ja õnnestumise korral peaksin üpris pundi ette saama nii. Teiseks, kuna esimese plaani õnnestumise korral tulen tiiru päris ees, siis kiire nulliga lähen koos liidritega teisele ringile.

Enne starti suutsin veel ühe jama korraldada. Läksin stardialasse nii, et võtsin relvapüramiidi juurest vale suusapaari kaasa ning märkasin viga kohe kui suusad alla sain. Stardini oli aega poolteist minutit, püramiid on 80m kaugusel. Kuna Hanno, meie füsio ja abiline stardialas, oli kohe mu kõrval, ütlesin talle lihtsalt "vale paar" ja Hanno juba teadis, mida teha. Pani hullu spurdi suuskade järgi, ise ootasin stoilise rahuga starti. Hanno jõudis suuskadega tagasi 30 sekundit enne starti ja saime õiged suusad õigeks ajaks jalga, umbes 15 sekundit enne starti. Kõrval mõni konkurent naeris sellise totra olukorra üle, aga teadsin, et mind selline asi ei mõjuta.

START!


Plaani esimene osa õigustas ennast täielikult ära. Panin korraks täisgaasil spurdi laskumisse ja jalgadega rohkelt tööd tehes libistasin ennast 17ndalt kohalt 8ndaks ja edasi oli vaja lihtsalt positsiooni kaitsta. Tiiru tulin kaheksandana ja plaan oli esimene lask kiirelt tähe, täpselt nagu eelmine võistlus. Esimene läks mööda, pole hullu. Teine ka mööda. Okei, nüüd vaja väga korralik lask teha. Mööda! Kolm järjest! Kõige hullem oli asja juures, et tuult polnud ja ma tegin korralikud lasud, ei olnud äratõmmet. Nüüd tuli väike paanika. Neljas mööda! Pole võimalik lihtsalt, täielik katastroof! Viimase lasu sain pihta ja kõik varud tabasin, aga ühele trahviringile oli vaja ikkagi minna. Nii palju siis minu ideaalstsenaariumist. Kolm esimest möödalasku olid kusjuures täpselt ühes augus, aga märgi ääre peal, kella kahe peal. Ei teagi, kas tõesti suutsin nii vale asendi võtta, sest varupadrunid lasin jällegi täiesti keskele. Tiirust väljusin 24ndana.


Sõita oli raske ja õli tulle valas seegi, et pole kellegagi koos sõita ja emotsionaalselt pole lihtsalt jõudu, et sõita normaalselt. Teises tiirus lasin kiire nulli ja andsin enda vahetuse üle 23ndana. Läksin sinilindu püüdma, aga välja kukkus ikka täielik jama. Sain aru, et ma ei vedanud kuidagi enda taset välja. Pettumust valmistav start ja saime päris kiiresti ka ringi sisse, sest ega kellelgi meist eestlastest polnud normaalset suusakiirust, et midagi päästa.


Minu MM kokkuvõttes õnnestus just tänu laskmisele. Suutsin enda parimat laskmist näidata hooaja tähtsaimatel võistlustel. Füüsiline seinud oli kehv ja mitte seetõttu, et äkki olen viimastel nädalatel liiga palju treeninud. Ei, sõit on mul hooaja algusest peale ebareaalselt kehv olnud.

Hooaeg pole küll läbi, aga järgmine tabel näitab minu suusasõidu kaotust tippudele kilomeetri kohta:

Ehk ma olen tänasest seisust aeglasemalt sõitnud ainult 7 aastat tagasi, kui olin esimest aastat juunior. Valus!


Võtan hooaja viimasteks startideks MMilt kaasa laskmise enesekindluse ja üritan hooaja lõpuni võidelda!


Kohtume taas!




© 2023 by Train of Thoughts. Proudly created with Wix.com