Ruhpolgingus oli sprindipäevaks tuulevaikne ilm, mis tähendas seda, et sain südamerahus käiku lasta oma plaani, mis nägi ette väga kiiret tegutsemist lasketiirudes. Samas ei tohtinud suurt riski võtta selles osas, et kui nüüd ebaõnnestun, siis võime meeste koondisega neljast olümpiakohast ilma jääda. Selles osas pidanuks riskivaba ja kontrollitud võistluse tegema. See mis võis väljastpoolt tunduda riskantne kiirtuli lamades tiirus, oli minul tegelikult kontrollitud kaos, sest olin viimased nädalat just kiirust harjutanud. Tabasin lamades tiirus kõik märgid 20,5 sekundiga. Aega läheb käima siis, kui jõuan suuskadega laskematile ja kinni siis, kui olen relva uuesti selga visanud. Tavaliselt lastakse ilusa ilmaga lamades 27-28 sekundit. Püsti lasin juba natukene aeglasemalt, aga ikkagi 24 sekundiga, mis on selline "keskmine kiire" laskmine. Igatahes oli kahe tiiru peale kokku 114 võistleja seas ainult üks sportlane, kes lasi minust kiiremini, aga tema lasi ka trahve, mina puhtalt. Viimane ring läks raskeks, nagu see hooaeg mustriks on saanud ja lõpukoht oli 49. Kuna Kalev tegi selgelt oma hooaja parima tulemuse (19) ja Kristo sõitis hooaja kiirema sõidu (2 trahvi juures 74), oli selge, et selle tulemusega me kindlustasime võistkonnana neli OM kohta. Poleks siin õnnestunud, saanuks Pekingisse meestest mina ja Kalev. Teoreetiline variant veel oli, et meeste teatesõidus tuleb Jaapanil top6 koht ja Slovakkial top10 ning meie oma kohta ei paranda ning langema riikide arvestuses tagasi 21. kohale. Kui oled asjas sees, siis saad aru, et mõni asi on ebareaalne ja hetkel oli selleks variant, et meeste teates juhtub midagi enneolematut.
Minu jaoks oli selge - me täitsime oma eesmärgid ja saime olümpiale!
Jäitussõiduks olid mul tegelikult suured ootused. Tundsin ennast laskmises päris kindlalt. Pealelaskmisel oli vasakult tuul ja sättisin sihikud nii, et isegi korraliku tuulega saan kohe laskma hakata. Ehk olin valmis korralikuks tuuleks vasakult. Esimesse tiiru jõudsin kontrollitul. Esimest korda juhtus minu kogemusel selline asi, et kui kohtadel 40-50 sportlased tulid tiiru, siis esimesed sportlased kohtadel 10-20 polnud enda laskmist veel lõpetanud. Tiirus on ju 30 laskematti ja sprindis olid vahed nii väiksed, et 45. startija jõudis tiiru umbes 25 sekundit peale 15. startijat, samas varajasem sportlane vajas 30 sekundit aega laskmiseks. Vist umbes 5 sportlast konkreetselt seisid mati taga ning neilt sportlastelt arvestati lõpus koha peal seistud aeg maha. Mina võtsin enne tiiru natukene hoogu maha, et ise ei peaks totralt seisma ning sain ilusti asendisse. Siis tabas šokk, sest tuul oli täiesti suunda muutnud. Pealelaskmisel polnud variantigi, et tuulevaiknegi oleks, aga nüüd muutis tuul suunda. Tegin parandusi tuulele vastu ja tegin esimese lasu - mööda. Kuna teadsin, et sihtimisviga ega sooritusviga ma ei teinud, siis sain aru, et pean veel parandusi tegema, aga kuhu? Igatahes olin juba segaduses ja lasin ka järgmised 2 lasku mööda. Seejärel tuli normaalne tuulesuund tagasi ja tabasin viimased kaks.
Teadsin, et head nahka siit enam ei tule. Teine tiir suutsin jällegi kaks esimest lasku mööda kärtsatada ja hakkasin viimase koha peale võistlema, üksinda. Püsti veel 1+2 ja lõpetasin jälituse viimasena. Katastroofne laskmine ja see lihtsalt peab olema hooaja kõige halvem laskmine. Kui enne seda jälitust olin maailmas hooaja peale veel top10 laskja, siis peale võistlust olin tabavusprotsendilt 35. laskja. Päris halb, sest üks hooaja eesmärke oli olla maailma top10 laskjaid, aga võibolla keerasin kõik ühe võistlusega nässu.
Anterselva
Anterselva on ja jääb minu meelisvõistluspaigaks. Koroonaajastu on küll teistmoodi, aga tavaliselt on siin täiesti teistsugune melu ja sära. Vastupidiselt Oberhofi MK-le on siin alati ilmad suurepärased. Lisaks sobib mulle siinne rada, mis võimaldab rohkem jalalt-jalale sõita ning siin pole pikka killer tõusu. Küll aga tapab siin kõrgus. 1600m kõrgusel on selgelt raskem sõita, mul tuleb siin kontrollitud sõit eriti hästi välja. Lisaks eksitakse hapnikupuuduse tõttu siin tiirus rohkem, mis annab jllegi võimaluse hea laskmise juures rohkem võita.
Kui tavaliselt stardin ma esimesest grupist (kokku 4 gruppi), siis nüüd tahtsin startida teisest grupist, et oleks mingigi võimalus, et juba avaringil leian endale hea tempomeistri. Stardikoridoris oodates nägin, et leedukas Karol Dombrovski tuleb enda esimesest tiirust ning see on minu jackpot, sest ta on tavaliselt rajal grammike minust kiirem, aga nüüd on ta juba üks ring end väsitanud ja saan ennast kontrollitult tema taga käima tõmmata. Kuna esimene ring on tavaliselt suusk ka libedam, siis kartsin, et äkki tuleb liiga kehv esimese ringi aeg. Samas jäin enda plaanile kindlaks. Enne tiiru teadsin, et siin tuleb rohkem hoogu maha võtta ja võimendatult hingata, et ei jääks laskude ajal hinge kinni hoides hapnikuvõlga. Niisiis tekitasin endale hapnikureservi. Võtsin kiire asendi ja alustasin... möödalasuga. Peas kumiseb sekundi murdosa jooksul mõte: "pekki, juba 1 trahv, kas esimene tiir suudan kogu võistluse ära rikkuda". Tagantjärgi sain teada, et esimene lask oli napilt kell 12 peal mööda. Igatahes järgmised 4 tabasin ja kiirendasin rajale.
Leedu kolleeg laseb minust aeglasemalt, niisiis oli tema töö mind peale tiiru uuesti kinni püüda. Teises tiirus lasin puhtalt ning tiirust välja minnes nägin noort saksa poissi just startimas. Kuna esimesed 2 ringi olid tagasihoidlikumad, julgesin sakslase kinni püüda, et okei, tõstame nüüd tempot. Kolmas ring tuli endalegi üllatuseks 35. sõiduaeg ning seejuures üpris higivabalt, sest lasin jälle kindlalt nulli. Neljas ringjälle sakslase tuules ja uuesti tiiru tulles teadsin, et tegelikult on võimalik veel ilus võistlus teha, kui siit veel 0 panna. Esimesed 3 märki kukkusid kergelt, aga siis lükkas järsk puhang toru märkidest eemale ja väga raske oli jõuga toru kuidagi märki püsima saada. Eksisin neljandal lasul ja tabasin viimase. Kuna olin juba 4 ringi teiste vedurite abi kasutanud, olin valmis nüüd ise tempot tõstma. Väga korraliku viimase ringiga (36. aeg) sain lõpuks 24. koha, mis tagantjärgi jättis mind mitte küll liiga napilt, aga siiski, välja elu esimesest mass-stardist. 18 sekundit jäi puudu, aga üldse ei kripelda, sest ma tegin 2 trahvi juures elu parima individuaali tulemuse, kuigi olen 5-6 korda ka ühe trahviga neid võistlusi läbinud.
Positiivset tunnet endas edasi kandes läksin teatesõidus head kiiret laskmist näitama. Kuigi sõit ise polnud teab mis hea, lasin mõlemad tiirud puhtalt ning olin avavahetuse kiireim laskja (47,1 sek kahe tiiru peale) ning kõikide vahetuste peale teine.
Anterselva on ilus paik ja pakub alati võimsa elamuse. Käisin siin esimest korda 2007. aastal maailmameistrivõistlusi vaatamas, olles ise 13-aastane. Ega ma väga võistlusest aru saanud ning päris iga päev staadionile ka ei tulnud. Rohkem rõhku läks lähedal asuval Kronplatzil lumelaua sõitmisele. Mu isa oli toona koondise peatreener ja sõbra isa meie föderatsiooni peasekretär ning enda pudinad võeti ka kaasa. Igatahes oli vinge seiklus ja toona ei osanud kuidagi arvata, et hakkan kunagi ka ise siin võistlema. Elu on vinge! Järgmiseks kohtume juba olümpial.
Aitäh!
Comments