Sjusjönist Östersundini

Arusaadavalt olid treenerid Sjusjöeni laagri alguses hämmingus, et miks ma laagrisse tulen, kui olen haige, antibiootikumide peal. Selgitasin olukorda, et selline ravi määrati alles reisipäeval ja vaikselt võin ikkagi edasi treenida. Esimesed päevad tuli sügavalt välja hingates kopsudest korinat, aga sain sellegi poolest vaikselt treenida. Koheselt oli selge, et kahjuks ei saa ma võistelda Norra avavõistlustel, mis siinsamas toimusid. Kahju, sest iga võistlus enne hooaega on hinnas ja ma pole kunagi varem sellist võimalust saanud. Liiga tihti on esimene ametlik võistlus MK avaetapp. Selleks, et hingamisteid külma õhuga mitte ärritada, tegin välitreeninguid maskiga.


Sjusjöeni laagris olid lisaks eestlastele veel Prantsusmaa, Norra, Leedu, Ukraina ja Tšehhi laskesuusatamise koondised. Rajaolud olid väga head ning siin oli tõesti mõnus treenida. Laager kulmineerus kahe katsevõistlusega, kus pidi selguma meie koondis esimeseks MK-ks. Minul, Tuulil ja Johannal oli juba koht esimeseks etapiks olemas, sest olime ainsad, kes sõitsid end eelmisel hooajal MK punktidele. Katsekatel pidi meile lisaks selguma 3 meest ja 3 naist. Tänu priipääsmele polnud mul selg vastu seina, et pean katsekatel enda parimat sõitu näitama. Seetõttu tegin esimese katseka asemel tugeva kontrollitud temposõidu, mis treeneri arvates on ohutum viis tagasi end vormi saamiseks.

Teise katsevõistluse, individuaali, tegin juba kaasa, aga teistest isegi pikemalt. Kuna peale teist katsekat oleks esimese MK stardini jäänud ainult mõned päevad, sõitsid näiteks mehed 20km asemel kokku ainult 7km, mina 8km. Nii on kindlam, et sportlastel poleks esimesel etapil veel katsekate väsimust jalgades. Lühikesel distantsil tuli ka juba selgelt välja, kes kui hästi sõidab ja laseb. Ilmselgelt ma ei saa olla rahul seisundiga, mis mul laagris oli, aga olümpiani on veel aega ja tervis on füüsilise seisundi alus.


Peale laagrit sõitsime 7h Östersundi avaetapile. Varasemalt oleme peale viimast laagrit käinud Eestis ja pidanud veel 5 päeva kõledas sügises rullidega treenima. Lisaks veel hooaja avapressikonverents. Sportlastele sobis kõigile, et ei pea ajakirjanikele mingeid lubadusi andma ning saab otse lume pealt minna MK-le. Östersundis oli üldiselt 10 külmakraadi, aga kuna seal on hästi suur avatud järv, siis õhuniiskus tegi kõik vägagi krõbedaks.

Sjusjöeni laagri alguses oli veel õhus variant, et äkki jätan esimese stardi(individuaal 20km) vahele, et säästa mind teatevõistlusteks, kus meil on eriti oluline teha hea tulemus, et meeskonnana kvalifitseeruda olümpiale. Õnneks ei olnud mul kordagi tunnet, et olen energiast tühi, nii et sain ilusti ühel lemmikumal distantsil startida.

Viimane treening enne esimest starti. Pilt: NordicFocus

Võistlus algas ilusti. Sõitsin pigem ettevaatlikumalt, aga laskmine oli kontrolli all. Lamades kindel 0. Seejärel püsti 0. Kolmas tiir suutsin 4 märki ilusti tabada, aga tuli see fookuse kadumisest või millest iganes, igatahes tegin viimasel lasul tugeva äratõmba. Viskasin relva selga ja tundsin, et mind tabas hetkeks väga tugev kahjutunne. Ütlesin kõva häälega "eiiii", samal ajal kõrgematelt jõududelt paludes, et andke mulle palun uus võimalus.

Ühe ringi sõitsin koos Austria igiliikur Simon Eder'iga. Pilt: NordicFocus

Eriti kahju oli möödalasust seetõttu, et mul oli väga kindel asend ja mul oli keha üle täielik kontroll, polnud ennast nii kooma sõitnud, et oleks täielik hapnikupuudus ja ei saa enam asjadest aru. Viimane eksisin kolmandal lasul ja ei saa sellegi kohta öelda, et oleks napikas. Kui ma ikka eksin, siis korralikult, mis on tegelikult hea, sest ma võin kindel olla, et oma tavapärast laskmist tehes ma liiga tihti ei eksi. Annab mingisuguse enesekindluse, et ükski lask, olgu pihta või mööda, on täielikult minu kontrolli all.

Tulemuseks 51. koht 114 sportlase seas. Eelmist hooaega alustasin 52. kohaga, aga lasin ühe trahvi vähem ja sõitsin umbes 40 sekundit kiiremini. Lisaks olen kindel, et mul on veel palju kiiremad liigutused kehas sees olemas ja sõit läheb kindlasti veel paremaks.

Pilt: NordicFocus

Sprindid


Esimest sprinti alustasin väga julgelt ja agressiivselt. Tahtsin näha, kui kaua ma vastu pean, kui lähen kohe endast maksimumi andma. Algus oli hea, esimene ring päris kiire, lisaks enesekindel nulliga lamadestiir. Teine ring, umbes kuuendal kilomeetril, hakkas keha juba väsima ja tundsin, kuidas sõidukiirus langeb ja ma ei jaksa enam tõusul lõdvestunult ja kiirelt sõita. Nägu tõmbas krimpsu ja keha kangeks. Lisaks püsti üks nõme eksimus, sest laskematt oli külmast ja niiskusest nii libe, et ma olin päris kramplikult asendis ja ei suutnud tavapärast laskmist teha. Mõtlesin, et lõpuprotokolli 68. koht pole hullu, kuna sellele sprindile ei järgne jälitust ja saan 4 päeva pärast uuesti ja paremini.


Jääs habe. Jälle midagi uut kogenud. Pilt: NordicFocus

Ainult et ma ei teinud paremini. Kuna ma ei tahtnud võistluse keskel kangestuda, võtsin esimese ringi rahulikumalt. Kahjuks sattus veel endale kehva enesetunde ja suusaga päev ja rahulikumalt alustamine tähendas seda, et ma olin ikka väga võistlejaterivi lõpus oma sõidukiiruse poolest. Laskmine läks täpselt samamoodi nagu esimene sprintki, et lamades tõin kõik märgid alla, aga püsti käkerdasin ühe lasu ära. Lõpuks jäi pihku ainult 79. koht ja suur pettumus suusakiiruse osas. Ma tõesti tunnen, et olen treeninud piisavalt, et võiks ka ühe trahviga suuta ennast jälitussõitu, aga täna poleks isegi puhtast laskmisest piisanud.


Pilt: NordicFocus


Meeste 4 x 7,5km teade


Östersundi kõige positiivsemat emotsiooni pakkuv start oli meeste teade. Mulle hullult meeldib mees-mehe vastu võitlused ja keskmisest aeglasema suusatajana saan palju abi sellest, kui kiirem sõitja ees tempot teeb. Ikkagi väiksem tuuletakistus. Peale stardipauku tegin raja esimesel poolel väiksed spurdid, et saada võistlejaterivis natukene ette poole enda stardinumbrist (nr 19), et saaks ees pool rahulikumalt sõita. Taga on rohkem pidurdamisi ja kiirendamisi, mis on mõttetu energiakulu. Libisesin pundis lamadestiiru ja endale tundus, et tuul täpselt samasugune kui pealelaskmisel, aga pärast kolme tabavust paugutasin 2 lasku mööda. Mõtlesin, et pekki küll, tegin 2 päästmisviga järjest, aga peale võistlust sain teada, et keset laskmist ikkagi tõusis tuuli ja viis lasud napilt sihtmärgist välja. Varupadruneid pannes oli tuul jälle vaibunud ja probleeme ei tekkinud. Teine ring sain sõita kanadalasega (või nagu Margus Ader ütleb - kanaadalasega) ja oli selline mõnus ühtlane pühapäevasportlase võistlustempo. Ei liiga aeglane, aga kindlasti mitte ka liiga kiire. See lõi aluse, et jõuaks viimane ring kiiremini sõita. Püsti tiirus lasin puhtalt ning tõusin tänu sellele seitsmest riigist mööda ning soomlase vedamisel möödusin viimane ring veel Jaapani ja Belgia koondisest.


Viimane ring. Valus, aga keha liigub. Pilt: NordicFocus

Ai kus see viimane ring oli magusvalus. Hambad risti vajutasin mõnuga ja kui korraks tundus, et soomlane libiseb eest ära, siis ikkagi jõudsin järgmine hetk talle järgi ja oi kus jalad olid valusad ja süda rahul peale teate üle andmist. Sain aru, et see juba oli suusasõit ja 26 meeskonna avavahetuse sõitjatest oli mul 12. sõiduaeg, mis on parem kui ükski minu eelmise aasta avavahetuse sõit. Võibolla oli asi ka selles, et eelmistel võistlustel keskendusin liialt tehnikale ja see tegi tehnika kramplikumaks, liigutusest kadus lõdvestus ning kangestusin seetõttu. Igatahes loodan, et asi läheb paremaks.