Valust läbi surumine. Oberhof 2021




Tavaliselt vihmane ja udune Oberhof oli see aasta kohale jõudes tavapäratult valge. Looduslik lumi! Ja veel milline lumi! Puude oksad olid igast nurgast lumega ümbritsetud. Eriti mõnus vaatepilt, sest mul on ikka veel valusalt meeles eelmine talv, kui peaaegu terve MK-sari sõideti kunstlumel ja Eestiski olevat lund nähtud ainult 2 päeva.


Oberhof pole mulle kunagi meeldinud, peamiselt just konstantse vihmasaju tõttu ja tihti jäävad päris paljud sportlased siin haigeks, võib-olla samuti ilmast tingituna.

Rada ise on raske. Kõige esimene tõus kerkib 40 meetrit ja värske lumi teeb selle läbimise veel eriti raskeks. Võrdluseks, legendaarne Tehvandi tõus kerkib vertikaalis 56 meetrit. Kuna minu kehale sobib pigem selline kõva künklik rada, kus tuleb hooga väikesi nukke rünnata, siis siinne rada on surm kuubis.

Päev enne võistlust sõitsin tempokamalt ainult esimest pikka tõusu, kokku 3 korda. Pikemalt ei tahtnud teha, et mitte enda jalgu tühjaks sõita.


Soojendustreening

Õhtul andsime koondisega koroonatesti, mida peab MK-sarjas olles andma iga 3 päeva järel. Proov võetakse kurgust, mis on ninast võtmisega võrreldes kordi mugavam ja valutum.


Võistluspäev


Reedest sprinti alustasin numbri all 18. Eelmine päev proovisin esimest tõusu, nii et teadsin täpselt, mis tempoga seda läbida, et jaksaks veel peale tõusu kiirust hoida. Trikk ongi selles, et kui esimesel tõusul natukenegi üle panna, siis raja edasine osa on see, mis hakkab kaotust kerima, sest väsinuna sa lihtsalt ei jõua kergematel osadel kiirust hoida. Samas, läbides esimest tõusu 90 sekundi asemel rahulikumalt 120 sekundit, peab keha piinlema 30 sekundit kauem, lihtsamaks see võistlust ei tee. Esimese tõusu läbisin plaanitult ja kui ringi teine osa korralikult sõidetud, saabusin lasketiiru, kus oli mul samuti päris konkreetne plaan. Teha seda, mida Eestis harjutasin ehk kiire range time. Sain korraliku asendi ja hakkasin märke alla noppima. Muidugi väike kartus oli, et lasen mööda, sest tihti juhtub, et liigne enesekindlus võib laskmisele halba teha, ei keskendu õigetele asjadele, võtad liiga iseenesestmõistetavalt laskmist. Mina keskendusin kahele asjale. Esiteks, välja hingates lõdvestan kogu keha ja see nõuabki samal ajal keha tunnetamist, et kus mul on veel pinge. Lõdvestan kere, õlavöötme, käed, näo, isegi silmad. Teiseks, päästmise lõppfaas sujuvalt ehk kui päästikule on lasu sooritamiseks vaja panna 500g raskus, siis sujuv päästmine eeldab, et sa liigud sellest raskusest läbi vaikselt, minu puhul siis 400g-550g surve tuleb sujuvalt, esimesed 400g surve panen kiirelt peale. Kaks asja kokku pandud ja märgid all 24 sekundiga, päeva kolmas aeg.


Kõik vinks-vonks ja suure hurraaga uuesti esimest tõusu võtma. Aga jalgadel kadus järsku hurraa-feeling ära ja kiilusin sinna tõusu kinni. Nüüd algas võitlus. Hambad ristis, pea samuti viltune, hakkas kangutamine. Sain aru, et nüüd on see koht, kus kaotus hakkab juurde tiksuma päris valusalt. Püsti tiiru vedasin ennast ikkagi enam-vähem ära, sest lasketiirule eelneb 400m sirget, sain veidikenegi taastuda. Püsti asend sai raudkindel, eksin vaid siis, kui kiirustan või sihin liiga kaua(ehk hoian liiga kaua hinge kinni). Ei, hoidsin oma kindlat rütmi ja jällegi kõik märgid maas.

Ai-ai, nüüd on valus viimane ring. Ühelt poolt teadsin, et on variant jälitusse saada, teiselt poolt tundsin iga meetriga, et kuidas ma annan totralt aega ära, keha lihtsalt ei jaksa. Ja ka protokoll näitas, et ei jaksa. Viimane ring kaotasin parimale sõidus 1 minut ja 20 sekundit, vähegi adekvaatse sõiduga kaotaksin 40-50 sekundit. Lõpuks jäi jälitusest 9 sekundit puudu, koht 63. Muidugi pettumus, ma ei kavatse eales ära harjuda sellega, et ma ei pääse jälitusse. Lihtsalt sõit ei tule mitte kuidagi välja, see pole minu keha okei seis, ikka väga mannetu on.


No selge, laupäev jälitust ei sõida, taastun pühapäevaseks paarissegateateks.

Laupäeval sai korralikult liigutatud ennast. Hommikujooks 2km, siis 25 minutit kerelihaste treenimist. Kõndisime Raidoga staadionile (3km), sõitsime 19km klassikat ja kõndisime 3km tagasi. Tegin relvaga kuiva harjutusi, rullisin ja venitasin lihaseid, selline basic asjad, mis kuuluvad tippspordi juurde. Väga asjalik päev, mõnus!


19km talve nautimist

Paarissegateade


Soojendusel pulss väga kõrge, lihtsalt sirge peal sõites 150-160. Ilmselt keha saab aru, et midagi hakkab toimuma, sest kui ma sama tempot näiteks Otepääl soojendusel hoidsin, oli pulss pigem 135-140. Igatahes vinge, süda on valmis tööd tegema, loodetavasti lihased ka enam nii palju ei virise. Pealelaskmine on konkreetne, 3 salve lamades ja 1 salv püsti. Sain kiirelt tunnetuse kätte, palju pole vaja lasta.


Võistkonnakaaslaseks täna Tuuli. Stardinumber 5 ehk eelmise aasta 3 võistluse peale olime kokkuvõttes viiendad. Tuuli alustas vingelt ja pani lamades puhtalt, aga püsti pidi minema kahele trahviringile, mis selles formaadis on 2 x 75m, kõikidel teistel formaatidel on 150m.

Kuna sain teate koos Läti esindajaga, siis oligi plaan lihtsalt tema taga sõita, nii on lihtsam, sest haamri saan ma nii ehk naa, sellest ei pääse, lihtsalt saan teiste abiga seda edasi lükata. Lamades kiire asend ja kiire esimene lask - mööda. Sain sekundi murdosaga aru, et ma unustasin keha pingest vabastada, hoidsin relva liiga pingsalt märgis. Okei, lülitusin kiirelt enda plaani juurde ja esimese varupadruniga sain tiirust minema. Jälle lätlane veab mind, sobib mulle. Püsti tiiru jõudsin mõnusa reserviga ja kiire null ning kiirendusega uuesti vahetust üle andma.

Tundus, et minu esimene vahetus õnnestus, sest tundsin, et ma ei ole veel happes, niisiis jääb rohkem vurtsu minu järgmiseks vahetuseks, seal läheb seda viimane ring vaja. Seni, kuni Tuuli võistles, jooksin mina staadionil ringi, et lihased taastuksid, samal ajal hoidsin "pöördeid üleval", et uuesti otse võitlusesse asuda. Suusad olid muideks väga head.


Tuulilt uuesti vahetuse saades tuli mul esimene ring lihtsalt lätlane 5 sekundit kinni püüda ja koos tiiru tulla. Tiiru tulles nägin, et meie laskematid peaksid olema 16 (lätlane) ja 17 (mina), aga kui hakkasin 17 matile minema, hüppas lätlane sinna pikale ja ma kohkusin hetkeks. Ütlesin välja whatafaaaak ja läksin 18 peale laskma (kohtunik suunas lätlase 17 peale, sest 16 märgiga oli midagi viga - hiljem lätlane ütles mulle). Õnneks ei löönud see hetk rütmi sassi ja panin 23 sekundiga kiire nulli. Uuel ringil nüüd hakkas juba kinni kiiluma tõus, jalad läksid põlvest sirgeks ja tõukest kadus lõdvestus ehk jalgadesse kogunes kõrvetav valu. Püsti tiiru vedasin ennast nii, et asendit võttes lõpetas laskmist just Leedu ja Šveits ning ega mul väga midagi teha polnudki. See polnud küll riskimine, aga ikkagi üle keskmise kiire null (22 sekundit) ja kiirendus tiirust välja. Suure tõusu peal näen, et Šveits ja Leedu on täiesti haamri all, eriti Šveits, aga no ei saanud kätte. Peamiselt seetõttu, et ma sain ise sellel samal tõusul haamri, sest ma pidin all-out vajutama, et 70m vahe kinni püüda. Ei saanud neid kätte, finišeerisin üksinda.

Laskmine - väga hea

Suusasõit - mitterahuldav, aga veidi parem kui kaks päeva tagasi sprindis. Äkki on vormikõver tõusmas.


Sellega lõpeb Oberhofi esimene võistlusnädal. Järgmine start juba kolmapäeval.