Oktoobrikuus läksin mäestikulaagrisse täiesti uude kohta.
Nimelt olin korduvalt sotsiaalmeediast näinud, et maailma parimad koondised, eesotsas Norra ja Rootsi, käivad laagris sellises kohas nagu Passo Lavaze, mis asub Itaalias, 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Kuu aega varem juhtusin Prantsusmaal Bessansi mäestikulaagris kokku prantsuse sportlase Emilien Jacqueliniga, kes oli just päev tagasi Passo Lavazest tulnud. Emilien ütles, et ta täitsa saab aru, miks teised võistkonnad seal treenimas käivad, sest koht ise on väga vinge. Talle meeldis eriti seal jalgrattaga sõita. Võrdluseks, Bessansis on ränkrasked tõusud, mis kuulunud ka Tour de France kavasse ehk seal on pigem keeruline teha taastuvaid treeninguid. Eriti minul, kes ei ole just kõige suurem rattasõidu fänn.
Korraliku eeltöö tulemusena sain teada, et oktoobris on seal avatud ainult üks hotell ja seegi on täielikult borneeritud Norra B-koondise poolt. Teised hotellid, mis asuvad natukene madalamal, olid kinni põhjusel, et pole talvehooaeg. Selle ainsa toimiva hotelli mänedžer Milena pakkus välja aga veel ühe variandi, kui sai teada, et olen tulemas üksinda. Tal on hotelli kõrval apartment, kus ma võiksin peatuda, aga siis pean ise süüa tegema. Ideaalis soovisin ikka korraliku toitlustusega hotellis peatuda, aga kuna see variant kukkus ära, tegin Milenale veel ühe omapoolse pakkumise. Kuna apartment tundus piltidelt täitsa korralik ja kahe magamistoaga, siis võtaksin veel kaks abikätt kaasa - Isa treeneriks ja ema kokaks.
Milenalt nõusoleku saanud, hakkasin logistikaga tegelema.
Treeningeesmärgid laagriks olid planeeritud põhinedes kahele tugisambale.
Esimeseks oli aasta varem ilmunud uurimustöö, kus Rootsi murdmaa- ja laskesuusatajad käisid Passo Lavazes laagris. Sellest uuringust jäi kõige rohkem silma see, et peaaegu pooled Rootsi laskesuusatajad jäid laagri alguses või lõppedes haigeks. Need kes püsisid terved, parandasid enda tempotrenni sõiduaegu 4%.
Teiseks võtsin kaasa kogemuse viimasest mägedelaagrist Prantsusmaal, kus väga rahulikult treenides suutsin enda taset üllatavalt palju tõsta ning see päädis suurepäraste tulemustega suvisel MMil.
Treeningplaani koostades oli kindel, et esimesel nädalal ma tempotrenne laagris ei tee. Ei tee ka edaspidi liiga tugevaid treeninguid, aga samas ka puhkepäevi ei planeeri kuigi palju. Kui üksikul päeval koormustega üle ei pinguta, pole vaja ka puhkepäevi, et kurnatusest välja tulla.
Passo Lavaze on võrdlemisi ilus koht. Treeningtingimuste poolest tooksin esile matkaradade mitmekesisuse, kuigi häiriv oli lageraiesmike maht. Koht ise asub platool ning autoga saab kõigest viieteistkümne minutiga sõita 1000m kõrgusele merepinnast. Sealt madalalt on hea tulla näiteks klassikaga tagasi koju või sõita seal all tasasel maastikul näiteks jalgratast. Ise jalgratast kaasa ei võtnud, sest rendiautosse see poleks mahtunud. See "all 1000m peal" koha nimi on Val di Fiemme, kus meie Kikud ja Jaagud on võitnud MMi medaleid ning 2026. aastal hakkavad taaskord ähkima-puhkima olümpiasportlased.
Miinuse poolelt oli lasketiiru ümber olev rada rõvedalt raske. Kuigi lasketiir oli väga korralik, siis 2,5km pikkune rullirada nägi välja selline, et alguses sõidad lasketiirust 800m laskumist ja siis hakkad vaikselt ainult ronima. Tõusude vahel olid lühikesed sirged, aga ütleks, et kõige raskemad treeningud üle aastate ja see polnud hea. Tahtsin rahulikke treeninguid ikkagi õiges pulsitsoonis teha, aga isegi, kui kulgesin rajal väga aeglaselt, näitas laktaadiaparaat ja pulsikell liiga kõrgeid numbreid. Võibolla polnudki asi ainult altituudis. Lihtsalt seekord keha reageeris koormustele nagu roniksin Mount Everesti otsa. Tempost olenemata, polnud piisavalt hapniku.
Kui esimene nädal võtsin tempo osas väga kergelt (ja laktaadinäit ütles, et ikkagi pingutan liiga palju), siis teisel nädalal tegin norrakatega 2 tempotrenni kaasa. Esimesena oli kavas võistlus. Norra sportlased ise olid varem teinud ka sprindivõistluse ja selle põhjal alustasid jälitust. Mina alustasin koos sprindi kahe parimaga. Esimene ring sättis tempot Martin Uldal, kes augusti alguses demonstreeris Blink Festivalil enda võimekust sellega, et 7km pikkusel tõusu sõitmise võistluses seljatas kogu Prantsuse koondise, ka Fillon Maillet' ja Jacquelin'i. Igatahes oli tempo minu jaoks liiga palju ja alates kolmandast ringist kogesin ma sellist valu nii hingamises kui lihastes, millist ma pole vähemalt viis aastat tundnud. Tempo langes ära, aga kergemaks ei läinud. Isegi aeglaselt lõpuni kangutades ei läinud enesetunne kordagi kergemaks. Täielik kangestumine. Tuulevaikses lasketiirus kõikusin püstiasendis nii, nagu oleks tormi kätte sattunud või kangemat jooki tarvitanud. Tagantjärele poleks ilmselgelt pidanud esimene ring enda "võitlushinge" demonstreerima, siis oleksin endast kordades parema mulje jätnud.
Mõni päev hiljem tegin sama satsiga kaasa veel ühe tempotrenni, aga siis sõitsime kõik eraldi 4 x 2,5km kontrollitud tempos. Seal suutsin näidata enda laskeoskusi parimast küljest, sest lasin kõik neli tiiru puhtalt.
Kui norrakad lahkusid, olin jälle treeningutel üpris üksi. Vahepeal käis tiirus kohalik klubi ning ka näiteks Dorothe Wierer andis ennast näole. Viimastel päevadel tegin võibolla valed otsused, sest tegin kaks korralikku tõusutrenni, kus kehale sai antud rohkem koormust kui endaga laagri alguses olin kokku leppinud. Üks tõus kestis umbes 25 minutit ja seejärel lasin emal end jällegi autoga alla viia ja sõitsin sama tõusu uuesti ehk ligi 50 minutit oli ränkrasket tööd. Olid magusvalusad trennid. Minu idee oli selles, et kasutan selle maastiku ära, pealegi on tõusuvariant mul päris kehva, ongi hea seda pikemalt harjutada.
Laagri üks eesmärkidest oli kindlasti mitte haigeks jääda ja sellega sain hakkama. Samas kui Eestisse naasin, hakkas midagi imelikku juhtuma.
Kõigepealt tegin tempotrenni Keilas. Mul on seal oma kindlad ringid, kus ma teen täpselt ühesuguseid lõike, et saaksin hiljem võrrelda. Seekord sõitsin neid lõike kahtlaselt aeglaselt. Mitte, et ma ise sellest kohe aru oleksin saanud, sest tunne oli kõik hea ja tundus, et täitsa adekvaatselt liigun, aga stopper rääkis teist keelt. Kui varasemalt mainitud rootslaste uuringu näitel eeldasin, et äkki olen ka nüüd pisut kiirem kui olin enne laagrit, siis tegelikkuses olin ligi 6% aeglasem kui varasemalt.
Võibolla on asi selles, et oktoobris on õhk juba külm ja rullsuusad on seetõttu aeglasemad? Samas ei saa nad olla nii palju aeglasemad.
Paanikad sellest tagasisidest ei teinud, aga panin tähelepanekud kõrva taha. Nüüd liikusin Otepääle ja tegin seal ka kaks tempotrenni, et saada asjades selgust. Kui esimeses trennis leidsin aeglasele suusakiirusele põhjenduseks, et äkki keha aklimatiseerub veel mägede keskkonnast tagasi, siis pärast teist samasugust trenni ja taaskordset pettumust olin kindel, et mul on kehal mingisugune blokk peal.
Enda treeningpäevikut analüüsides nägin kohe, et mägedelaagris on intensiivsused paigast ära ning kui olin veel paari inimesega aru pidanud, oli selge, et nüüd pean käigu täiesti välja tõmbama, et just närvisüsteem taastuks piisavalt, et kiired liigutused tuleksid iseenesest jõulisemalt välja. Samas käigu välja tõmbamine ei tähenda, et ma nüüd viskan jalad seinale ja magan päevad läbi. Trenni tegin ikkagi edasi, aga selmet treenida Otepääl raskel rajal, tegin pikad rahulikud treeningud Tallinnas, Võrus või Haanjas, kus on väga kerge profiiliga kergliiklusteed ning seetõttu on lihtne intensiivsust madalal hoida.
Niisiis oli mul 4 nädalat aega, et enne esimest MK starti saaksin ennast august välja treenida.
Suvel oleks see kindlasti lihtsam, aga hilissügisel pimedas treenides keha mandub. Isegi kui päike näitab ennast keset päeva paar tundi, siis sportlase nahk seda ei tunne, sest tema teeb lõunaund, et jaksaks õhtul uuesti trenni minna, jällegi pimedas.
Kolm nädalat enne esimest starti liitusin koondisega, kui läksime kõik koos Soome võistlusteks valmistuma. Sellest ja esimestest startidest MK-l muljetan juba järgmine nädal.
Seniks mõnusat talveilma teile Eestisse ja ilusat uut MK hooaega!