Pärast edukat suvist MMi võtsin teadlikult 5 puhkusepäeva järjest, sest asjad tundusid olevat too good to be true. Tihti kipub selline seis pöörduma ehk järgneb kas kurnatus või haiguseperiood. Pärast puhkust oli järgmine etapp treeningutes 3 nädalat pikk. Esimesed kaks nädalat treenisin mahukamalt ehk vastavalt 19 ja 18 tundi treeninguid. Kolmanda nädala, mis päädis Eesti meistrivõistlustega, võtsin mahtu maha ja tõstsin intensiivsust, aga samas olin juba mahunädalatest nii väsinud, et viimane nädal oli juba keha tuim ja uimane.
Otepääl toimunud Eestikatel olid stardis ka kõik leedulased, täpselt nagu eelminegi aasta. Nüüd toimusid ametlikult samaaegselt Leedu meistrivõistlused ehk poodiumile pääsedes sai kaela topelt medalid.
Esimesena oli kavas sprint. Taseme poolest tundsin, et peaksin olema paremuselt kolmas laskesuusataja. Minust võimekamana hindasin kindlasti Vytautas Stroliat (Leedu) ja Andrejs Rastorgujevsit (Läti) ehk siis nende meeste ees oli aukartus, aga laskesuusatamine on selline ala, kus iga sportlane suudab teha väga seinast-seina sooritusi. Ehtne näide minu hõbemedal MK paarissegateatest 3 aastat tagasi, sest 2 päeva varem olin individuaalis 101. Ulme, aga..... ei, see lihtsalt oligi ulme.
Start! Sõidutaktikat valides lähtusin jalgade valu tundest. Tähtis oli, et esimene ring oleks jalgade poolest sõidetud "laisalt" ehk ma ei tahtnud tunda läbi valu surumist, sest reeglina järgneb sellele mõne aja pärast tempo langus, sest jalg ei jaksa enam autopiloodi pealt korralikult tööd teha. Enne esimest tiiru sain info, et kaotan Stroliale 15 sekundit ehk päris palju. Kui ise tiiru jõudsin, nägin, et minu suurim konkurent leedust ei läinud trahviringile ehk siis ta on teinud väga korraliku alguse ja selleks, et mul oleks varianti temaga sammu pidada, ei tohi ma eksida.
Lasin aeglaselt, aga kindlalt nulliga (ehk null trahvi) ning läksin teisele ringile juba kergelt hambad ristis, aga jällegi piisava reserviga, et püsti tiirus suudaksin keha kontrollida. Teise tiiru sisenedes kuulsin staadioni kommentaatorilt, et Strolia lasi 2 trahvi ja see tähendas, et mul on hea võimalus nüüd sotid selgeks teha.
Lasin taaskord puhtalt ning nüüd sain viimasele ringile minna juba päris enesekindlalt, sest viimaseks ringiks oli mul veel korralik purakas sees. Pingutasin küll hambad ristis, aga ei pidanud kohe esimene tõus end ribadeks sõitma ja nii jaksasin teha kontrollitud ühtlaselt kiire sõidu ning finišis läksin kindlalt liidriks.
Tagant poolt startijatest keegi minu tulemust üle ei trumbanud ja nii saingi endale kaela Eesti ja Leedu meistri medalid. Tulemused.
Nii naiste kui meeste võitja võeti ka dopingukontrolli ehk kohe peale autasustamist läksin küll kuivade, aga siiski spordiriietes andma uriiniproovi. Tean, et mul on just peale võistlusi proovi andmisega probleeme, sest häda lihtsalt ei tule. Kaanisin kahe tunni jooksul sisse kokku üle kolme liitri vedelikku (taastumisjook, alko-vaba õlu, tee, vesi), et nibin-nabin saada miinimumkogus proovi kätte ning sain alles peale seda minna sööma ja taastuma.
Ma ei tahaks seda ainult prooviandmise stressi peale ajada, aga järgnes kohutav öö. Läksin kell 22 magama, aga und ei tulnud ja ei tulnud. Tavaliselt pole mul unega absoluutselt probleeme. Praegugi ei olnud nii, et aju ketraks mõtteid, aga sain aru, et mu keha on liiga ärkvel. Kuulasin rahustavat meditatsiooni. Seejärel rahulikku muusikat. Siis proovisin teises toas und saada, aga miski ei aidanud. Magama sain alles kell 4 öösel.
Igatahes ärkasin järgmine päev zombie tundega ning staadionile minnes tundsin tugevalt, kuidas ma liigun ja olen kui autopiloodi peal. Suusarajal pole teravust, äkilisust.
Seda arvestades sain päris normaalselt olukorraga hakkama, sest ühisstardiga sõidus lasin 0+0+1+1 ning sain Rastorgujevsi (samuti 2 trahvi) järel teise koha. Tulemused.
Sõita oli pagana raske, nagu mingi pidur oleks peal. Tempomuutust ei suutnud teha, küll aga hoida sujuvalt mingit hoogu sees. Mind aitas kaasa ka fakt, et ühisstardiga sõidu rada oli väga kerge profiiliga ehk siis kuna keskmised kiirused olid suuremad, oli ka teise sportlase tuules sõitmisest rohkem kasu. Huvitav, kas see uimasus aitas ka esimestes tiirudes kaasa, näiteks sellega, et ei mõtle ega pabista üle? Võib-olla.
Igatahes olin enda võistlustega väga rahul ja mul oli hea meel, et Leedu ja Läti sportlased (juunioritel oli ka 3 taanlast stardis) pakkusid konkurentsi, muidu oleks natukene treeningvõistluse tunne, sest samade sportlastega oleme tempotreeninguid küll ja veel koos teinud.
Ülejärgmine päev sõin hommikust juba Amsterdamis, sest sõitsin nädalaks külla oma kallimale, Merilile. Sain natuke akusid laadida ja tähistasime koos minu sünnipäeva, sain 28-aastaseks.
Kuna Meril töötab ja elab nüüd Amsterdamis ja mina olen spordiga seonduvalt palju välismaal, saame nõmedalt vähe aega koos veeta. Niisiis veetsime selle nädala kõrvupidi koos nii palju kui saime, sest järgmine kord näeme alles jõuludel.
Üks asi, mis on Amsterdamis uskumatult nauditav, on väljas söömine.
Kuigi rullsuuskade ja laskmisega treeninguid sel ajal ei teinud, oli kõik ikkagi hästi, sest plaan oligi nüüd kehale puhkust anda viimast korda enne jõule. Samas sain korralikult joosta ja jõusaalis käia. Kusjuures Merili töö juures, Nike EMEA peakontoris oli lisaks korralikule jõusaalile olemas ka suurepärased taastumisvahendid, vibreerivad massaaširullid, -pallid ja -püstolid. Täiega mõnus oli jooksulindil teha 4 x 7min pikkuseid tugevaid tempojookse nii, et vahepeal sai lihas tipptasemel hoolitsust. Isegi kui mul on kergem nädal, proovin teha 2 raskemat tempotreeningut.
Tegelikult olin ka Amsterdamis veedetud ajal päris väsinud, aga vaikselt ronisin kurnatusest välja ja Eestisse tagasi tulles võtsin veel 3 päeva Tallinnas kergemalt, sest nüüd oli vaja lennata 1800m kõrgusel toimuvasse laagrisse. Laagris osalejad: mina, minu isa ja ema. Kahepeale jagavad vanemad viisakalt ära vastavalt võimetele treeneri ja koka rollid ning proovime koos teha ühe professionaalse laagri.
Jõudsimegi just Itaaliasse Passo di Lavazesse kohale ning annan varsti teada, kuidas täiesti uues kohas treenimine sujub.
Ilusat sügist kõigile!
Rene