top of page

Käies oma rada


Tere tulemast tagasi! Viimati postitasin pool aastat tagasi ja alustan nüüd uuesti. Lähme kohe asja juurde.


Olen viimased aastad koondises treenimise kõrvalt üritanud uurida, et mida tegelikult teevad maailma parimad laskesuusatajad ja miks nad just oma asja nõnda teevad. Noorena vaatasin selle pilguga Eesti koondislasi ja esimene sihtmärk oli Roland Lessing, kellelt uurisin tema õppetundide kohta, et saada kogemusi ilma, et peaks ise reha otsa astuma. Edasi liikusin Youtube'i maailma ja vaatasin videosi, kuidas parimad laskjad näiteks asendit võtavad, hingavad laskude vahel või kuidas liigub nende pilk.

Kaks-kolm aastat tagasi hakkasin rohkem minema teadustööde maailma. Endale üllatuseks ongi olemas uurimustööd, kuidas, mis koormustel ja mahuga treenivad Norra murdmaa- ja laskesuusatajatest olümpiavõitjad. Lisaks täielikud analüüsid treeningpäevikute kokkuvõtetest näiteks Martin Fourcade'i või Marit Björgeni näitel. Niisiis tegin juba talve keskel otsuse, et uuel aastal ma treenin kindlasti koondisest eraldi, puhtalt põhjusel, et saaksin rakendada enda kogemusi ja teadmisi. Tegelt tahtsin juba eelmine aasta eraldi teha, aga kuna meile tuli uus kogemustega tipp-treener, siis allusin teiste survele ja tegin koondisega. Nüüd julgesin lõpliku otsuse ära teha. Mingit tüli kellegagi pole mõtet otsida. Loobusin koondisega treenimisest, sest see tekitaks distsipliiniga probleeme, kui üks sportlane teeb täiesti oma asja.


Kõhklejad, muretseijad ja muidu arvajad on ikka toginud, et kes siis laskmist arendab ja kes mind tagant utsitab. Esiteks, teadmised laskmisest ja entusiasm on mul selline, et treenerid küsivad nõu minult, mitte vastupidi. Teiseks, kõvemad tempotrennid, kus on vaja pingutada, on näidanud, et mul on vaja hoogu maha võtta, mitte juurde panna. Sellisel juhul ei anna mulle kiirema tempoga "jänes" treeningu kvaliteedile juurde, vaid kukutab mind eesmärgist kaugemale. Pingutuse taset näitab näpu otsast võetud veretilgast mõõdetud laktaat, mida ma iga lõigu vahel mõõdan. Kontrollitud ja õige pingutus annab võimaluse neid tempotrenne teha tunduvalt rohkem võrreldes sellega, kui üks trenn üle pingutada ja siis mitmeks päevaks ennast ära väsitades.

Loomulikult jään ma mõningast koondise hüvest ilma (massöör, laagrid), aga mul pole vähimatki kahetsust, sest vabadus teha oma asja kompenseerib selle mitmekordselt.

Minu treeningprotsessi suurimad muutused võrreldes eelmise aastaga:

  1. Treeningmaht tõuseb 25%

  2. Arengut otsin ainult tempotrennidest (2x nädalas)

  3. Rahulikud trennid, mida on 85% kogumahust, teen eriti rahulikult, sihtides pulsivahemikku 110-125 l/m

  4. 65-70% treeningutest on erialane ehk suvel rullsuuskadel, talvel suuskadel

  5. Vähem puhkepäevi, sest jaotades treeningtunnid rohkemate päevade vahel, on päevane kurnatus väiksem.

Lisaks täidan netis Norra olümpiakomitee treeningpäevikut (mida kasutavad seal kõik talialad), tehes statistikat ka igast möödalasust. Senini on kõik läinud ladusalt ning sisemine motivatsioon enda koostatud kava täita pole pärast kolme kuud treenimist näidanud vähimatki tuhmumist. Nagu ikka, siis taset saab näidata ainult võistlustel ja kui hästi või halvasti keegi suvel treeninud on, finišiprotokollis ei arvestata. Minu esimesed võistlused on kusjuures juba 4 päeva pärast, sest lähen Norra maailma suurimale rullsuusafestivalile BLINK, kuhu lisaks norrakatele on osalemisest teada andnud nii Prantsusmaa kui Rootsi koondised. Esimene start on 3. august, mil teen kaasa Lysebotn tõusu võistluse. Murdmaasuusa võistlus, 7,5km pikk, ainult tõus. Järgmised, juba laskesuusatamise, stardid on kavas 5. ja 6. august Sandnesi linnas, kuhu on ajutiselt linna keskele ehitatud 12-kohaline lasketiir. Minu esimesed citybiathlon ehk linnas toimuvad laskesuusavõistlused. Kavas supersprint ja mass-stardid. Lisaks lõbus püsti laskmise võistlus, kus eesmärk lihtsalt kiirtulega märgid alla tuua ( https://www.youtube.com/watch?v=90git01suhk ).


Pärast BLINK Festivali lendan Genfi ja sõidan natukene rongiga, et ühineda üheks laagriks koondisega Bessansis, Prantsusmaal. See otsus on puhtalt praktiline, sest tahan augustis mägedes käia ja logistiliselt ning majanduslikult on mõtekas seda teha seal, kus omad juba ees ootamas. Pärast seda laagrit sõidan koos koondisega Ruhpoldingusse, Saksamaale suvisele MM-ile.

Ma luban, et järgmine postitus ei tule poole aasta pärast, vaid juba nädala, sest nüüd on ees sündmusi, mida jagada. Seni olen saanud rahulikult oma asja ajada ja seda töörahu täiega nautinud. Siia lõppu sobiks üks hea repliik Michael Phelpsi ühest reklaamist: "It's what you do in the dark that puts you in the light"




Comments


bottom of page