Esimene trimester see hooaeg läks nirult. Jah, laskmine oli kontrolli all, aga sõidukiirus oli ikka lahja. Päris frustreeriv on kogeda, et proovid ja pingutad terve suvi-sügis korralikult trenni teha ja talvel oled ikka nii nagu alati - omal sõidukiirusel, seal tagumises otsas. Küll sa selgeks, et Jaapani koondis on ulmelist laskmist näidanud ja meeste arvestuses meist hooga möödunud. Enne hooaega vaatasin ise ka, et eest tuleb meilt Läti ära võtta, et olla top 20 riigi seas, mis tagab olümpiamängudele 4 stardikohta. Kuna reaalsus osutus karmimaks, siis pidi pilgu peale viskama ka wild card'i tabelile, et kuidas meil seal läheb. Mina ja Ermits olime ilusti nende 12 sportlase seas, kes saaksid OM-ile kutsetega(lisaks 20 tiimile) tänu oma individuaalsetele tulemustele, aga võime ka sealt listist välja kukkuda, kui ise tulemust ei tee. Küll lõi jaapanlaste visa võitlus meil esialgse koondise plaani natukene sassi. Algne plaan oli, et läheme peale jõule Austriasse mägedesse kaheks nädalaks ja jätame Oberhofi MK-etapi vahele, sest seal on kõrge haigestumise oht. Kuna enam ei olnud etapi vahele jätmine variant, pidime kohanema. Treenerid pakkusid välja, et lähme kohe peale Prantsusmaa etappi mägedesse, sest kui juba minna, siis peab seal olema vähemalt 2 nädalat. Minule selline variant ei sobinud, sest tahtsin väga jõulud veeta perega Eestis ja sättinud ka ülikooli kohustused selleks ajaks. Kuna polnud mõtet poolikut laagrit teha, siis otsustasin jääda kaheks nädalaks Eestisse. Otepääl oli väga mõnusad talvised ilmad ja lumeolud lihtsalt super.
Põhiline, millele treeningu osas rohkem rõhku panna tahtsin, oli laskekiirus. Nägin varu just esimese lasu tegemisel. Hetkel hingan ma enne esimest lasku 6 korda, aga tean, et ma saan hakkama kolme hingetõmbega, tuleb seda lihtsalt piisavalt harjutada, et asi muutuks loomulikuks.
Teine fookus oli suusatehnika, nagu alati. Treeningmahte ma väga üleval ei hoidnud, sest olin MK-l Eesti meestest kõige rohkem starte teinud ja enam pole see koht, kus roppu moodi tööd rügada. See töö sai tehtud suvel ja sügisel. Praegu käib peenhäälestus ja on vaja Oberhofi MK-ks olla kohe löögivalmis.
Samas ei tähendanud Eestis veedetud aeg ainult jõululaua nautimist ja jalad seinal pikutamist. Osalesin 28. ja 29. detsember Eesti meistrivõistlustel, sest olen alati pidanud neid tähtsateks võistlusteks ja see on jällegi üks hea koht, kus võistluskiiruse ja -närvi pealt laskmist harjutada.
Esimene päev oli kavas lühendatud individuaal ehk sõit 2,5km ringidel ja möödalasu trahv on 45 sekundit. Oli päris korralik tuul ning külma ja niiskuse tõttu olid laskematid väga libedad, aga sain enam-vähem hakkama. Tiirud läbisin 1-0-1-1, aga tegin seda kiiresti, nagu treeningutel harjutasin. Ainus tugev konkurent oli Raido Ränkel, kes sai samuti 3 trahvi ja oli rajal kiirem, aga laskekiirus andis mulle 26 sekundilise eduga Eesti meistritiitli.
Videos pane tähele, kuidas asendit võttes minu parem jalg libiseb ja ma löön selle pauguga vastu matti, et äkki aitab. Ei aidanud, sest peale esimest lasku jalg jälle libises, aga kuna eesmärk oli kiiremini lasta, siis ei olnud aega uuesti asendit kohendada. Libe matt!
Sprindis oli rajaolud päris kiired ja võistlus toimus samadel ringidel, mida hakkame ka märtsis toimuval Otepää MK-etapil sõitma. Ringi alguses üks mõrvarlik tõus ja edasi pigem kiire rada. Tõusudel keskendusin keharaskuse vasakule jalale viimisele, sest ma kipun sõitma "liiga paremale". Üldiselt vasak jalg lihtsalt uimerdab kaasa, nagu oleks jalg insuldi saanud.
Esimesse tiiru jõudes nägin, et Ränkel, kes startis minust 1 minut varem, on lasknud tiiru puhtalt ja see vähendas minu eksimisruumi. Võtsin kiirelt asendi ja läksin kohe agressiivselt laskma, agaeksisin viimasel lasul ja asi läks ärevaks. Samas teise ringi keskel sain infot, et olen Raidost ainult 14 sekundit maas. Trahviringi sõidab üldiselt 23 sekundit, nii et teadsin, et sõidus ma väga alla talle ei jää ja püsti tiirus on kõik enda kätes. Tiiru jõudes nägin enda ees, et Raido keeras just trahviringile, aga ma ei teadnud, kui palju ta neid ketrab. Lasin ise kiire nulli ja sellest piisas, sest kuigi Raido lasi ise ühe trahvi, siis samade trahvide juures (mõlemal 1) finišeerisin 21-sekundilise eduga, mis tõi teise meistritiitli.
Eestikatel oli sõidukiirus isegi üllatavalt hea ja lootsin, et suudan ka tuleval MK-l samamoodi rajal hambad ristis võidelda, et kiirus viimastel ringidel ei lange. Aastavahetuse veetsin rahulikult Merili perega. Uuesti MK-le lendasin 4. jaanuaril ja teadsin, et nüüd olen kodust eemal kuni olümpiamängude lõpuni. Reisisin Saksamaale Oberhofi etapile ja sain seal 2 päeva ette valmistuda "kõik või mitte midagi" sprindiks, sest meil oli vaja nüüd juba supertulemusi. Kui algselt pidi sprint toimuma 6. jaanuar, siis tegelikkuses tuli meile kasuks, et see lükati ühe päeva võrra edasi. Kuna seal oli hiljuti sadanud kõvasti vihma, siis polnud neil lihtsalt täies ulatuses rada valmis. Oli vaja veel kunstlund laiali vedada. Tänu sellele muudatusele toimus meie võistlus eriti tuulistes oludes, sest päev varem, kui pidi algselt võistlus toimuma, oli väga ilus ja tuulevaikne ilm.
Oberhofi sprint
Juba öösel oli selge, et tuleb kõva torm, sest ärkasin keset ööd sellise müra peale, nagu rebitaks hotellil sein eest ära. Kõva tormituul oli ka võistluspaigas. Meil on ütlus "eestlaste ilm", sest just sellistes ekstreemsetes oludes teeb tavaliselt keegi eestlastest enda karjääri parima tulemuse. Lisaks hakkas enne starti lund sadama, mis tegi esimestele startijatele elu raskemaks, sest nemad pidid hakkama rada sisse sõitma ja viimased startijad leidsid ennast olukorras, kus tõusud olid juba pudruks sõidetud. Minu stardinumber oli 41 ehk pigem võistlejaterivi esimeses pooles ja see sobis mulle väga hästi. Olin enne starti vaadanud tõusudel valmis ka trajektoori, kus sõita, aga lumesadu keeras plaani tuksi. Nüüd olid kõige libedamad olud seal, kuhu oli rada sisse sõidetud. Kui hakata ise värske lume sees suruma, suusataks nagu liimi sees.
LÄKS
Esimene ring proovisin mitte kohe esimene tõus ennast lukku sõita, sest kõige raskemale tõusule järgneb üles-alla osad, kus on vaja kiirust koguaeg üleval hoida. Lund sadas korralikult ja tajusin kohe, et mida aeg edasi, seda aeglasemaks lähevad olud. Esimesse tiiru tulles olin enesekindlust täis, sest tuul oli korralik, aga teadsin täpselt, mis parandused tuleb sihikul teha. Kuigi Eestis olin harjutanud kiiret laskmist, siis täna kiirtuld ei vajutanud. Samas oli tegutsemine ikkagi kiire ja tabasin rütmikalt kõik märgid. Teisele ringile on kohe lihtsam minna, kui pole pidanud trahviringe keerutama.
Teine ring hoidsin tempot peal, aga hoidsin koguaeg silma peal, et ma ennast kooma ei sõida, sest muidu ei jaksa püsti tiirus tuulega võidelda. Püsti tiirus oli mul ajalises mõttes õnne, sest kui mina lasketiiru saabusin, oli küll tuul, aga õnneks polnud puhangut. Võibolla 30 sekundit hiljem saabudes oleks juba tuulisemad olud olnud. Igatahes sain praeguse tuulega hakkama ja lasin selle hooaja esimese 0+0 sprindi ja nüüd oli vaja viimane ring eriti hullu panna, sest oli selge, et võitlen punktidele ning kohtadele, kus igas sekundis võib lõpetada mitu sportlast. Andsin viimane ring endast kõik ja finišis möirgasin õnnest, et sain nii keerulistes oludes ilusa võistluskomplekti kokku. Ideaalne laskmine ja väga korralik sõit ning tasuks 17. koht, mis ületas igasugused ootused.
Lisaks tegi Kristo oma senise karjääri parima võistluse ja oli 57. ning Kalev 65., mis tähendas, et tegime hiidsammu lähemale Jaapani koondisele. Nüüd tundus juba kättesaamine reaalne, isegi kui selleks on ainult 1 võimalus jäänud.
SEGATEADE
Segateade algas kehale paraja šokiga, sest kohe esimene ring pani kõigu põhja eilse päeva kiireim mees rajal, Tarjei Bö. Kuigi sõitsime suure pundiga, siis esimesse tiiru jõudes oli võistlejaterivi väga pikaks veninud ja ma jõudsin läbi raskuste esimesse tiiru, kus hakkas asi väga viltu kiskuma. Tabasin esimesed kaks märki kiiresti, aga siis plärtsatasin kaks mööda ja eksisin ka varupadruni laskmisel ja lõi ikka veidi seest vedelaks, kui on viimane varupadrun ja viimane märk vaja maha saada. Tabasin viimase lasu ja rajale läksin juba hapus seisus, kohal nr 20. Teise ringi esimene pool oli samamoodi rõve kannatamine, aga viimane sirge enne teist lasketiiru tundsin, et nüüd olen tempoga kohanenud ja panin püsti kiire nulli 20,1 sekundiga, mis oli võistluse kiireim tiir. Tiirust väljusin juba üheksandana, aga kohe kannul oli suur punt, kes kõik möödusid esimesel pikal tõusul minust nii paremalt kui vasakult, et jäin hetkeks 15ndaks. Ringi teine pool sain hea hoo sisse ja hambad ristis võtsin selle sama pundi ise ära ja andsin vahetuse üle üheksandana. Kokkuvõttes olime võistkonnaga 14.
JÄLITUS
Tajusin hästi, et selliselt kohal tagaajamist alustada on harukordne võimalus. Vaja on hästi lasta ja väga head suuska, sest eilne segateade võttis suure tüki jõust ära. Esimene ring oli arusaadavalt võistluse eesotsas metsik tempo peal. Esimeses tiirus tegin nõmeda vea, kus lasu ajal registreerisin ära, et sihtisin minimaalselt liiga vasakule. Täpselt vasakule ka eksisin ja langesin esimese tiiru järel 27-ndaks.
Terve võistlus tundsin, et täna on suusarajal ikka päris kehv päev. Sadas paksu lund ja olud olid väga aeglased. Mina liigun paremini just väga ilusates oludes, aga ei saa kurta, sest üleeilsed kehvad olud sepistasin ikkagi väga heaks tulemuseks. Hea laskmine oleks mind punktil ära hoidnud, aga 3 trahviga jäin napilt punktidelt välja. Lõpuks 43. koht ja ise läbi nagu Läti raha (kas see võrdlus on veel aktuaalne?).
Kokkuvõttes oli mega mõnus nädalavahetus, sest kui ikka sõidad elu parima tulemuse, siis vahet pole, palju tõrva sisse tilgub, see mesi maitseb ikka väga magusalt. Kuigi kindlustasin endale isiklikult olümpiapileti, siis rohkem rõõmu pakkus teadmine, et meil jääb veel üks sprint ja meeste teada, kus on võimalik meeste koondis olümpiale võidelda. Selline pinge on spordis väga teretulnud.
Kohtume järgmine nädal!
