Eelmise talve lõpus oli tunne, et olen füüsiliselt nagu tühjaks pigistatud sidrun, siis otsustasin puhata nii nagu ei kunagi varem. Puhkan kohe nii, et keha hakkab treeningute järgi kibelema. Esiteks peab eemale saama spordi keskkonnast. Pakkisin absoluutselt kõik talvevarustuse ära ja relva peitsin ka piltlikult öeldes maa alla, et ei tekiks kiusatust seda vaikselt näppimas käia. Kevadpuhkuse plaan oli järgmine: lendan Amsterdami Merili juurde ja sealt lähme koos kaheks nädalaks Hispaaniasse ja nädalaks tagasi Amsterdami (Meril lõpetas poolteist aastat tagasi tippspordi ja omandab Amsterdami Ülikoolis magistrikraadi). Kolm nädalat lebotamist peaks piisama. Kaasa võtan ainult jooksutossud ja rattakingad (kingi lõpuks ei kasutanudki).
PUHKUS
Hispaanias pesitsesime Marbellas, kus oli just mõned päevad tagasi restoranid avatud, nii et esimese asjana läksime õhtustama lähimasse restorani ja üllatusime, et oih siin peab vist natukene vaiksemalt rääkima, sest meie ümber olid kliendid kolmes lauas. See pole küll põhjus ise tagasihoidlikuks muutuda, aga kui kahes lähimas kõrvallauas on eestlased, no siis ikka lööb see mõnus piinlikus välja, et issand-issand, need on ju ka eestlased, äkki kuulevad meid. Igatahes tundus, nagu oleks pool Eestit piirangute eest siia põgenenud. Ilmad olid super-mõnusad, täpselt nagu kohalik toitki.
Kuna oleme Meriliga sportlikud, siis kõndisime väga palju ranna ääres ja mängisime hotelli väljakul põhimõtteliselt iga päev tennist.
Marbellas on väga palju luksuslikke villasid ja tahtsime neid ka vaatama minna, aga kõige vingemate rajoonide ees olid tõkkepuud valvega, mis oli alguses üllatav, aga samas arusaadav, sest kes see ikka tahab, et nende aia taga on turistide hordid nagu Bieberi fännid.
Paar päeva enne Amsterdami tagasi lendu pakkus Meril välja, et kuna Hispaanias on piirangud nii lõdvad ja ilmad super, et äkki jääks veel nädalaks siia ja lendaks otse Eestisse. Kuna lisakulu see ei tekitanud (sest ära jäid üks Covid test + pilet Amsterdam - Tallinn), siis mõeldud-tehtud ja sättisime ennast nädalaks Malagasse. Põhitoit: paella ja gelato.
TREENINGUTEGA ALUSTAMINE
Eestis uuesti treenima hakates oli kaal 83,5 kg. Talve lõpus oli 79 kg. Okei, vist on keha välja puhanud, sest energiadefitsiiti ei saanud kuidagi olla. Kuna ma väga tahtsin saada endale tagasi oma varasemat tunnetust joostes, siis alustasin ettevalmistust mitte vaikselt rahulikke vastupidavustreeninguid tehes, nagu varasemalt, vaid jooksuharjutusi, kiirendusi, hüppeid ja jõudu tehes - kõik see eesmärgiga saada jalad piisavalt kiireks, et joosta staadionil 3000m ajaga alla 9:20. Kuna pikk puhkus viis alla treenituse ja lihastoonuse ning tõstis kaalu, siis suutsin juba teine hüppetreening maandudes endale haiget teha. Tundsin, et säärest käis mingi imelik kramp läbi ja mingil määral jäi see kramp sinna sisse pidama, kuigi sain hüppeid edasi teha ja polnud otseselt tunnet, et midagi liiga pahasti oleks. Lihtsalt tegin natukene liiga, küll ise ära paraneb. Ei paranenud. Nädal pärast seda "krampi" jooksin spordihallis 10 x 200m kiirendusi, ajaga 31-32 sekundit. Jalg oli algusest peale hell ja jäik ning sisetunne ütles, et asi pole päris okei, sest "kramp" pole nädalaga täielikult jalast kadunud. Arvestasin, et kui vähegi midagi jooksu ajal tunda annab, jätan treeningu pooleli. Igatahes käis kolmandal kiirendusel järsku täpselt samast kohast sääres selline valu läbi, et jalg lihtsalt ei kandnud enam ja sain hetkega aru, et nüüd küll juhtus midagi halba. Helistasin kohe Indrek Tustitile ja kirjeldasin täpselt mis juhtus, mille peale teadis Indrek enesekindlalt, et see on lihasrebend ja andis enda nõuanded, kuidas kolme nädalaga täielikult ära taastuda sellest. Seejärel kohe järgmine kõne meie koondise arst Madis Rahule, kes korraldas järgmiseks päevaks ultraheliuuringu, kus tuli välja, et mul on korralik lihasrebend - 5 cm pikkune, piki lihast, sääreluu lähedalt, täpselt sääremarja alt. Ravi: 8 x laserravi, 8 x ultraheli ja massaaš piki lihaskiudu. Tegelikult sain juba nädalaga seisu, kus oleksin saanud vabalt sörkida, aga ma ei kavatsenud riskida korduvvigastusega. Lisaks jõusaali ja rullsuusatamise ei teinud kuni uue uuringuni midagi riskantset. Pärast 3 nädalat taastumist oli säär pea täielikult taastunud, igatahes vähemalt seisundis, kus võisin ilma piiranguteta uuesti treenida. Rullsuusatades oli ikka päris imelik tunne. Kuna olin nii pikalt puhanud, siis süda ega keha ei olnud absoluutselt valmis tööd tegema. Ütleme nii, et seis oli selline, et sama tempoga rullsuusatades oli pulss eelmise aastaga võrreldes 30 lööki kõrgem, mis tähendas, et pulss ei läinud rahuliku treeningu ajal liiga kõrgeks sellest, et ma oleksin liiga kiiresti sõitnud, vaid ainult seepärast, et tuli väike tõus. Selleks, et olla õiges pulsitsoonis, pidin keset tõusu seisma jääma ja puhkama. Eks selline ongi pika puhkuse tagajärg, aga sain umbes 4-5 nädalaga tagasi normaalsesse seisu ja sealt edasi tundsin, et on veel mõnusalt värskust, et edasi panna. Täpselt nagu plaanitud.
VAHETASIN SPORDIARSTI
Vahetasin kevadel ka oma spordiarsti. Olen varasemalt käinud koormusteste tegemas alati Tartus, sest nii on Lõuna-Eestis elavad laskesuusatajad alati teinud. Nii muuseas mainisin Tallinnas Spordimeditsiini Sihtasutuses spordiarstile, et tegelikult mind hullult häirib kurgust tulev tati/röga kogus. Varasemalt on mulle öeldud, et eks see tule sellest, et talvel võistlustel nii palju külma õhku sisse ahmime. Igatahes suunas spordiarst mind koheselt kopsuarsti juurde, kes omakorda koostöös allergoloogiga said jälile röga põhjusele. Nimelt on mul pikka aega olnud küll tugev allergiline reaktsioon õitsevatele kõrrelistele, aga ajapikku on keha hakanud üle reageerima ja keha on kogu aeg põletikus. See põhjendab ka varasemaid liiga lihtsasti haigeks jäämisi. Lisaks on allergiast tulenevalt ajapikku minu kopsumaht langenud 6,3 liitri pealt 5,7 liitri peale. Õigete ravimitega sain nüüd põletiku kontrolli alla ja ka kops allub ravile ja on peagi tagasi tasemel, kus ta oli 6 aastat tagasi. Sporti silmas pidades sain nüüd endalt piiravad tegurid maha, aga samas ka üleüldine elukvaliteet kindlasti paraneb tänu sellele. See, et ma sain nii professionaalset abi enda kaebustele, on ühelt poolt tänu sellele, et teen tippsporti. Paradoksaalne on samas see, et suure tõenäosusega on tervis protesteerima hakanud just suurtest koormustest kehale, mida tippspordi tegemine nõuab.
ET OLLA PARIM LASKJA
Mul on konkreetne plaan olla järgmine aasta maailma kümne parima laskja seas, mis tähendas, et ma pean enda kirge rohkem realiseerima. Aasta tagasi võtsin ühendust Prantsusmaa koondise lasketreeneriga ja sain suusõnalise kokkuleppe, et ta aitab mind, aga koroonapiirangutest tulenevalt ei saanud ma Prantsusmaale tema juurde minna. See aasta võtsin ühendust Norra koondise treener Siegfried Maze'ga, kes hea meelega jagas oma näpunäiteid kirja teel. Tean, et suudan oma kogemuste ja teadmistega ilusti 99% vajaminevast tööst ära teha, aga otsin alati seda viimast protsenti, seda ekstrat, et olla kindlalt parem kui mina ise eelmisel aastal.
KOONDISEL UUS PEATREENER
Mai kuus selgus, et koondis sai endale uue peatreeneri - Fjodor Svoboda. Endine Valgevene naistekoondise peatreener, kelle sportlaseks oli ka neljakordne olümpiavõitja Darya Domracheva. Kui varasemalt on meil koondises olnud iga kuu kahenädalane laager, siis uus treener tahtis laagrid teha kolmenädalaseks, mis minu jaoks oli pigem negatiivse suunaga muutus. See tähendab, et olen pärast kolmenädalast laagrit päris väsinud ja pean nädalaga taastuma juba uueks laagriks, aga mul oleks vaja laagrite vahel järele aidata oma nõrkusi. Teha individuaalselt tööd. Eks alguses pidi siis natukene skeemitama ja süsteemiga kohanema, et jääks peale laagrit veel see värskus sisse, mille pealt jaksan teha veel plahvatuslikke jõutreeninguid , samal ajal uueks laagriks energiat kogudes. Olin esimene laager ikka päris kaugel enda tavalisest tasemest ja treeningutel, kus pandi stopper käima, sain teistelt korralikult pähe, aga see polnud minu jaoks üllatus. See, et ma piltlikult öeldes hooajaks kaugemalt hoogu võtan, tuleneb sellest, et kavatsen talveks kaugemale hüpata.
HOCHFILZEN, AUSTRIA
Esimene välislaager toimus juunis Hochfilzenis. Austrias asuv küla on ainult 1000 m kõrgusel merepinnast. Harjumuspäraselt oleme käinud mäestikulaagrites vähemalt 1400 m kõrgusel, aga uus peatreener leidis, et kuna me alles alustasime treeningutega, on niipidi ohutum. Taaskord oli laagri algus minule füüsiliselt raske. Pulsi järgi treenides pidin jälgima, et ennast piisavalt tagasi hoiaks. Rullidega sõitsime kergel rajaprofiilil ja keskendusime peamiselt laskmisele. Esimest korda minu karjääri jooksul võeti ka jalgrattad laagrisse kaasa. Ilusa ilmaga mägedes veereda on ikka päris mõnus. Kahju, et me varasemalt pole saanud seda teha. Varasemate aastatega on muutunud lisaks see, et nüüd kontrollime laktaati ka rahulikult treenides, et olla kindel, et lisaks enesetundele oleks ka lihastöö tõesti rahulik. Varasemalt kontrollisime laktaati ainult tempotreeningutel. Igati positiivne muutus, sest tulemused näitasid, et üldjuhul treenime me liiga tugevalt just ajal, mil eesmärk on liikuda rahulikult. Treenides läks seisund iga päev natukene paremaks ja kokkuvõttes väga korralik laager.
CORFU, KREEKA
Pärast laagrit sumisesin Meriliga kaks päeva SUME festivalil ja läksime koos nädalaks puhkusele Corfu saarele Kreekas. Päevane temperatuur oli +35 kraadi ja laup ning selg olid alatasa läbimärjad. Samas oli see kõik omamoodi nii mõnus. Merevesi oli Corfu idakaldal soe nagu lastebasseinis ja vesi ise nii selge, et lihtsalt pidime kasutama võimalust snorgeldada.
Rendiautoga seiklesime ümber saare ja ei ööbinud üheski majutuses rohkem kui 2 ööd, et saaksime suuremale osale saarest tiiru peale tehtud. Rentisin 80 euro eest üheks päevaks mootorpaadi, millega loksusime Meriliga terve päeva merel. Ma pole ise varasemalt merele kippunud, aga avastasin ka enda jaoks selle võlu, mis sind valdab, kui loksud merel vaiksete lainete rütmis.
Kuigi sel ajal polnud fookuses tüüpiline laskesuusatamise treening, siis tegelikult olime Meriliga ikka päris aktiivsed, minnes saart avastame varahommikul ja naasime majutusse või hotelli tihtipeale alles kell 9 õhtul. Tegin ka paar lõigutrenni ja algselt oli isegi plaan joosta aja peale 3000 m Corfu ainukesel staadionil, aga lükkasin testjooksu aega, mil naasen puhkuselt.
OBERTILLIACH, AUSTRIA
Obertilliachi, mis asub 1500 m kõrgusel, läksin teadmisega, et kui tunnen ennast väsinuna, pean koheselt puhkama hakkama. Seda põhjusel, et kolm nädalat varem sain teise koroonavaktsiini süsti ja selle tagajärjel jäin kergelt tõbiseks, aga alahindasin taastumiseks vajaminevat aega ja treenisin poolhaigena nii, et süda kannatas ja tehtud EKG näitas, et leitud on halb leid ja kuna mägedes on niigi ohtlikum üle treenida, pidin olema valvel. Laager koosnes neljast neljapäevasest mikrotsüklist ehk 4 päeva treeninguid, 1 päev puhkust. Kolmanda tsükli esimese treeningu järel, milleks oli 3h jalgrattasõitu, tundsin ebaloomulikku väsimust ja sealt alates läksid ka hommikused ortostaatilised pulsid pöördesse, mis andsid samuti märku, et nüüd on saanud liiga palju. Edasi treenisin laagri lõpuni teistest natukene vähem ja ei teinud kaasa intensiivsemaid tempotreeninguid.
Arusaadavalt võis selleks ajaks treeneritele ja koondisekaaslastele jääda mulje, et ma ei tee piisavalt tõsiselt sporti, sest olin Otepää laagrite ajal tihti pidanud käima Tallinnas allergoloogi või kopsuarsti juures ning Corfu reisi jaoks pidin laagrist 3 päeva varem koju lendama. Igatahes võisin oma otsustega jätte mulje, et ma improviseerin treeningutega liiga palju. Reaalsuses on kõik otsused tehtud kaalutletult, vältimaks vigade kordumist. Näiteks eelmine aasta treenisin ma koondise kava järgi nii näpuga järge ajades, et ei kuulanud oma keha, mis andis märku, et hakkan väsima ja seetõttu võistlesin terve talv väsinuna ja ei suutnud enda taset välja sõita.
Kuna septembris toimuvate Eesti meistrivõistlusteni on aega 3 nädalat, siis sellest sai ka minu põhifookus. Eestis olles kavatsesin ennast kõigepealt välja puhata ja seejärel peaasjalikult just jõusaalis valmistada lihased ette plahvatavaks tööks. Aga sellest saate lugeda juba nädala pärast...