Suvine MM ja Prantsusmaa laager

Kolm päeva tagasi lõppesid suvised maailmameistrivõistlused. Mul läk üle ootuste hästi, sest sain:

Supersprindis 16. koha,

sprindis 7. koha ja

mass-stardis 5. koha.

Selleks, et asjad oleksid õiges järjekorras, alustan võistlustele eelnenud laagriga.




Osalesin rahvuskoondise laagris Bessansis, Prantsusmaal. Elasime esimese nädala 1450m kõrgusel, seejärel viis päeva 1800m peal ning viimased 3 päeva uuesti 1450m peal. Põhjuseks lihtsalt probleemid majutuse broneerimisel, mitte otseselt teadlik lähenemine. Koht ise oli väga ilus ja mäed tundusid olevat lihtsasti vallutatavad, aga kuna mul pikemat matka plaanis polnud, siis jäidki need mäed ainult silmailuks.


Ühe nädala elasime selles hotellis

Kuigi treenisin nüüd koondisega samal ajal, siis jäin ikkagi kindlaks enda teadmistele ja visioonile, mis praktikas väljendus selles, et ma pidin vaimselt pingutama, et liikuda trennis nagu tigu. Üldteadmine on, et mägedes jääb sportlane aeglasemaks, sest enda tavapärase pulsiga treenides saab keha vähem hapnikku, mistõttu langeb ka liikumiskiirus. Kuna õhk on mägedes hõredam ja keha ei omista õhust hapnikku tavapäraselt, siis kulutan igapäevaselt ka rohkem energiat, just süsivesikutest saaduna (kuna rasvadest energia kätte saamiseks on vaja rohkem hapnikku). Niisiis oli mul mägedes 2 suuremat eesmärki:

  1. Treenida ülimalt aeglaselt, et hoida nii pulss kui laktaadinäit madalal,

  2. Mitte kaotada kehakaalu (kuna mägedes kaalu langetades kaotad suuremas koguses just lihasmassi).

Kui nendes elementides endale iga treening kindlaks jääda, siis peaks olema võimalik ka laagri lõppedes MMil värskuse pealt mingit head minekut näidata.

Meil olid ka jalgrattad kaasas, aga mis teha, mulle lihtsalt ei istu pikad rattatrennid. Pigem treenin selle asemel rullsuuskadel, sest see tundub talvel oluliselt rakendatavam treenimisviis, just suusasportlastele. Tegin ühe lühema rattatreeningu, teise treeningu asendasin pikema jooksuga ning alles kolmanda rattatreeningu tegin teistega kaasa, aga sealgi oli sisetunne, et ma parema meelega sõidaksin veel aeglasemalt. Me sõitsime ikkagi kümnekilomeetrisel tõusul, kust on läbi käinud ka Tour de France, nii et see pole mingi mõnusalt pundis tiksumine.



Kui koondis treenis 4 treeningpäeva ning seejärel puhkas ühe päeva siis mina tegin 6 treeningpäeva ja seejärel puhkepäev. Sain niimoodi treenida, sest erinevalt teistest ma ei treeninud absoluutselt intensiivsust, vaid ainult rahulikku vastupidavust.

Lugesin laagris läbi ka ühe mäestikus treenimise ja võistlemise meta-analüüsi, nii mõnigi selle blogi lugeja, kes satub ka mäestikku võistlema, võib siit tarkust ammutada:

https://www.frontiersin.org/articles/10.3389/fphys.2018.01504/full#B7



Bessansi lasketiir 1800m kõrgusel

Laager läks plaanipäraselt ning ootasin juba entusiasmiga MMi, mis toimus Ruhpoldingus, Saksamaal. Enne esimest starti sai võistluspaigas veel kaks päeva treenida. Kasutasin nüüd neid päevi uuesti kiiruse üles saamiseks, tehes võistluskiirusel lõike. Olen see aasta treeninud päris kiirete rullsuuskadega, aga MMil võistlesime kõik võrdselt aeglaste rullsuuskadega. Umbes selline tunne, nagu võistleks talvel sula ilmaga.

Ruhpoldingu lasketiirus panin kohe laskeasendit võttes tähele, et võrreldes Bessansiga on siin päris kõrge lasketiir ehk silmad kinni lamades asendi võtte sihtisin ma laskemärkidest ikka väga palju allapoole. Relva kohandades tundus, et ükski asi ei aita ja läksin esimesse starti teadmisega, et lamades tiirus läheb väga raskeks. Püsti lastes oli üllatus vastupidine, sest nüüd läks asend raudkindlaks, nii et selles osas jälle enesekindlus tõusis.


Esimene võistluspäev: Supersprindi kvalifikatsioon


Pealelaskmine Pilt: NordicFocus

Kvalifikatsioonis tuli sõita 3x 1,5km ning lamades või püsti tiirus eksides pidi läbima 75-meetriseid trahviringe. Esimene ring sõitsin kiiresti, aga kontrollitult, et mitte ajada lamades laskmist liiga raskeks, aga ikkagi oli see raske. Kui tavaliselt ma hingan enne lasku välja ning lasu hetkel seisab relv väga ilusti märgis ning mina keskendun ainult sujuvale päästmisele, siis nüüd hakkas kohe sihik tuulevaikses tiirus liikuma vasakule-paremale.


Pilt: NordicFocus

Eksisin esimesel ja viimasel lasun ning pidin teine ring natukene kiirust lisama, et finaali pääsemise lootus püsiks. Samas püsti lasin kindla asendiga 19 sekundiga nulli ning viimane ring sain juba ennast natukene finaaliks hoida, sest sain kohe info, et olen tiirust väljudes neljandal kohal ning teadsin ise, et tagant poolt enam väga palju kõvasid sportlasi ei tule.


Finaal



Eelsõidu lõpuprotokolli põhjal oli minu numbriks 11 ja 30 sportlase seast sain täitsa okeilt positsioonilt startida. Finaalis tuli läbida 2 lamadestiiru ja 2 püsti tiiru. Võitlesin esimene ring ainult selle nimel, et enda positsiooni kaitsta. Tiiru jõudes läks kohe seis nukraks, sest jälle on asend nii ebakindel ja lasin 2 trahvi. Teises tiirus väriseva relva saatel veel 3 trahvi otsa. Justkui ei oskaks enam lasta. Tiirust väljudes olin 24ndal positsioonil, aga püsti 0+1 aitasid saada viisaka 16nda koha. Koht oli hea, aga minu mõtted on lamades tiirus. Oli selge, et homme toimuvas sprindis ei ole mul sellise asendiga väga mõtet edu oodata. Kui eelsõidus oli mul võistluse kõige kiirem tiirude läbimise aeg, siis finaalis oli ainult üks sportlane tiirudes minust kiirem. See näitas, et vähemalt on midagi ka väga hästi ja ma ei pea tiirudes ekstra kiirustama, et tippudega sammu pidada.


Pilt: NordicFocus




Koju jõudes ja natukene taastudes hakkasin tunnetuse järgi asendit harjutama ja sain aru, et mul on vaja lihtsalt asend saada kõrgemaks nii, et mul on asend tugev, mitte värisev nagu ta täna võistlustel oli. Natukene pusides sain asendi kätte ja olin juba kindel, et sprindis saan juba enda taset näidata.


Hotellis tegin lamades asendi korda


Teine võistluspäev: Sprint 7,5km


Kui talvel on sprint 10km, siis miskipärast oli suvisel MMil lühendatud variant. Mõtlesin, et väga hea, sest trahviring on ikkagi 150m tiirus on iga eksimus siis suurema hinnaga.

Igatahes alustasin ma sõitu liiga aeglaselt. Esimene ring sain alles 50nda sõiduaja, samas teine ring oli mul juba top10 sõiduaeg. Ökonoomsem variant on alati see, kui oleks mõlemad ringid näiteks 30nes sõiduaeg. Lamades eksisin viimasel lasul nii, et asi ei olnud üldse napikas, vaid ma ikka tegin rämeda eksimuse. Selles osas kripeldama ei jää, sest seda olukorda on lihtne parandada. Raskem oleks seis siis, kui ma eksin nii, et ise ei näe, et oleks tehniliselt midagi valesti teinud. Mida ma sellisel juhul siis teinekord muudan?



Püsti tiir oli jällegi nii kindel asend, et kõik märgid maha noppida tundus imelikult kerge.

Nagu eilegi, oli mul kahe tiiru läbimisel (nr 30 märgi juurest suusatamine laskekohale, laskmine ja siis peale laskmist kuni trahviringi alguseni) päeva teine aeg.

Viimane ring ei olnud ka üldse selline seis, nagu tavaliselt talvel, et nägu on küll viltu, aga kiirus on kohutav. Nüüd oli nägu viltu, aga jaksasin sõita küll.

Sain lõpuks seitsmenda koha ja see tagas kindla pääsu viimase päeva mass-starti.


Raske, aga jalas jõudu on. Pilt: NordicFocus

Kolmas võistluspäev: Gala mass-start


Startisin enesekindlalt, sest soojendusel tundsin, et keha on juba päris heas seisus ja ilmselt on täna veelgi parem sõiduvorm kui eile. Distants oli 5 x 2,5km ja minu plaan oli, et lamadestiirud lasta aeglasemalt ning püsti kiiresti, aga arvestades, et püsti on mul hetkel nii hea asend, et seal on aksepteeritav ainult null. Esimene ring oli tempo kerge, keegi pundist maha ei jäänud. Lamades lasin aglase nulli ning tiirust läksin välja üheksandana. Teine ring oli mul liidripundis taaskord kontrollitud võistlustempo, ei midagi hullu. Isegi mõni kiirem sõitja, kes esimene tiir lasi ühe trahvi, jõudis järgmiseks tiiruks meie punti.


Pilt: NordicFocus

Teine tiir eksisin kiirustades esimesel lasul ning siis oli vaja käiku panna. Tiirust väljusin juba 15ndana. Sattusin kuidagi selliselt sõitma, et tegin kiiruselt teise sõiduaja, mis varasematel aastatel oleks tähendanud, et nüüd püsti tiiruks olen ma täiesti läbi ja hakkan kõvasti eksima. Aga ei eksinud ning nüüd läksin tiirust välja juba viiendana, kuigi kohe möödusid minust mitmed sportlased ning ma võistlesin edasi jälitajate pundis. Viimasesse tiiru tuli meid ikka korralikult ja selleks ajaks kui mina laskma hakkasin, olid esimesed sportlased juba laskmise lõpetanud ning kes trahviringidel, kes otse tiirust läbi. Jäin ise rahulikuks ja enda plaanile kindlaks, et kiire null, hingamisrütm ja lasu tehnika täpselt nii nagu varasemalt. Ei riski ülemäära ja samas ei võta ka otseselt mega kindlalt. Lasin nulli ning tiirust väljudes hakkasin siin loetlema, et mitmes ma olen. Üllatusin, et oot-oot, ma olen viies.


Pilt: NordicFocus

Täpselt ees oli Šveitsi ja natuke veel ees USA sportlane. Suutsin kõigepealt esimese kinni ning seejärel püüdis tema juba ameeriklase kinni ning nüüd lugesin tõesti kokku, et jep, meie pundi ees on veel ainult 2 sportlast ehk meie hakkame nüüd pronksi peale võistlema. Täiesti uus olukord minu jaoks. Samas nägin, et 10 sekundit taga jäitavad meid Kühn ja Ponsiluoma ning nemad on ikka väga võimas tandem, ilmselt saavad meid kätte. Keskendusin nüüd sellele, et kohe tuleb vastu pidada kõige raskem tõus, kus puhtalt statistiliselt võetuna peaksin ma teistest maha jääma. Tõusule jõudes surusin hambad risti ja avastasin, et ei liigu nad kuhugi eest ära ja ma jaksaksin isegi juurde panna, kui selle tõusu otsas oleks finiš. Pärast laskumist kontrollisin üle õla ja nägin, et kohe saab Ponsiluoma meid kätte, aga Kühni temaga pole. Okei, nüüd siis kohad 3-6 on meie vahel jagamisel.


Ponsiluomaga (minu taga) kohtusin järgmine kord finišisirgel. Pilt NordicFocus

700m enne lõppu on pikk sirge ja seal ma ründasin. Panin käigu sisse ning teised kolm joondusid minu selja taha. Viimasel tõusul hakkas Ponsiluoma minust mööduma, aga andsin niimoodi minna, nagu oleks kohe finiš, et kaitsta viimasesse kurvi minnes enda positsiooni ja rootslane pidi uuesti minu taha minema. Minu eesmärk oligi tulla viimasest kurvist liidirna välja, sest talvel on alati nii, et kes sealt esimesena välja tuleb, paneb ka lõpusirge kinni. Küll oli nüüd see erinevus, et meil ei olnud jalas kiired suusad, vaid väga rasked rullsuusad ehk siis me ei olnud nii kiired kui me talvel oleksime. Proovisin veel 3 korda positsiooni muuta nii, et kui Ponsiluoma hakkas vasakult mööduma, siis liikusin ka ise vasakule, et tal poleks lihtne minust mööduda.


Kõik valutab. Pilt: NordicFocus

Viimased 50 meetrit ei tohi enam finišikoridoris positsiooni muuta ning siis sai rootslane minust paremalt poolt möödudes enda selget üleolukut näidata, aga sellega seoses ajas minu rütmi sassi ning kõige napimalt suutis 2m enne lõppu ka šveitslane minust 0,1 sekundiga mööduda. Ai ma olin ikkagi õnnelik, et ma üldse sellisel olukorras olin. Avastasin, et eelmiste päevade tulemused pole minu ootusi tulemustele nii palju tõstnud, et ma praegu pettumust tunneks.


Pole küll poodiumil, aga sain seda lähedalt näha. Pilt:NordicFocus

Lahe nädalavahtus. Pilt: NordicFocus

Viies koht oli mõnus ja ma kavatasen ka edaspidi kõrges mängus olemist võtta kui eraldi saavutusena. Igatahes oli täiega hea meel, et olenemata sellest, et eraldi selleks MMiks ei valmistunud, pakkus võistlus nii palju positiivset emotsiooni ja kinnitas, et see, kuidas ma praegu treenin, on juba praegu ära tasunud ja ma saan südamerahus veel kolm kuud enne esimest MK-sarja etappi samamoodi edasi treenida.


Nüüd puhkan Eestis neli päeva ja seejärel hakkan uuesti treenima, keskendudes eriti tempotreeningutele ning järgmiseks stardin Eesti meistrivõistlustel 24 ja 25 september.


Tänan lugemast,


Rene