Vuokatti, alpimaja ja antibiootikumid

Peale Eesti meistrivõistlusi septembris toimus Otepääl viimane kodune laager, mis pidi olema ka kõige raskem. Kuna olin just Eestikatel päris heas seisus olnud, siis suutsin ka Oti laagris head fooni hoida ja tundus, et väga isegi ära ei väsinud. Laager lõpetati teistmoodi kui kunagi varem. Nimelt lendasime kohe peale laagrit kaheks päevaks Austriasse, et teha seal lindi peal rullsuusa maksimaalne koormustest.





Suutsin seal päris head liikumist näidata ja endalegi üllatuseks, arvestades, et ma pole kunagi koondise kiirem sõidumees olnud, pidasin testis teistest kauem vastu. Lindi peal sõitmisel on omad nõksud. Näiteks soosib see võrreldes looduses rullitamisega kõvasti rohkem sirget sõitmist, samas kui tõusuvariant sööb väga palju energiat. Igatahes minule igati positiivne tulemus testilt, suutsin ennast päris piirini viia.


Peale testimist Austrias otsustasin esimest korda elus proovida elamist Tehvandi hotelli alpitoas. Kümme päeva elasin hapnikuvaeses toas, mis simuleerib elamist 1600 meetri kõrgusel keskkonnas. Alpituba toimib nii, et spetsiaalsed filtrid seinte taga võtavad piltlikult öeldes hapniku õhu seest ära, nii et alles jääb hapnikuvaene õhk. Kui merepinnal on õhu hapnikusisaldus 20,9%, siis minule seati tuppa 17,5% hapnikusisaldusega õhk. Kuigi ma ise ei tunne, et omastan õhust vähem hapnikku, siis keha tegelikult saab aru. Vastuseks toodab keha rohkem punavereliblesid, mis aitavad veres paremini hapnikku transportida. Sama põhimõtte pärast käiaksegi treenimas mägedes. Alpitoas tuleb arvestada sellega, et unekvaliteet langeb ja kuna vähese hapnikuga on taastumine kehvem, tuleb ka rahulikumalt treenida.

Kuna läksin alpituppa peale rasket laagrit, mille lõpus veel 2 lendu ja maksimaalne test Austrias, siis oli risk, et ma ei taastu korralikult ära. Kahjuks risk realiseerus. Pärast kümmet päeva Tehvandil läksin Tallinna koormustestile, et näha, kas ja kui palju olen kevadega võrreldes arenenud. Enne testi andsin ka verd ning sealt selgus, et olen ikka päris väsinud. Tundsin ise ka ennast uimaselt ning veres olid mõned näidud täitsa madalad(nt hemoglobiin, ferritiin, testosteroon). Koormustest ise näitas, et üldine sportlik võimekus on parem kui kevadel, aga loomulikult pole sellest kasu, kui ma ennast liialt ära väsitan ja lõpuks sõidan ikkagi sama aeglaselt kui eelmine aasta, mil olin terve hooaeg täiesti kastis. Järeldus oli lihtne - pean esimesed päevad kohe algavas laagris väga tagasihoidlikult võtma, et enesetunne jälle kätte saada. Üldse olen see aasta rohkem oma enesetunnet jälginud, sest ei ole ükski varasem aasta ära tasunud liialt väsinuna treenimine ja arvestades, et ma pole enam spordikarjääri alguses, ei suuda ma lolli mängida ja uskuda, et samasse ämbrisse astudes tuleks nüüd teistsugune tulemus.



Koondise esimene lumelaager toimus Soomes Vuokattis, kus pandi 10. oktoobril maha kunstlumerada. Kuna olin väsinud, treenisin esimesed 4 päeva teistega võrreldes vähem ning sellest piisas, et tulla väsimusest välja ja verenäidud said ka korda. Täiesti lõpp, kui palju kallim on vere analüüsimine Soomes võrreldes Eestiga. Näiteks näidud, mis Eestis maksavad 2.10€, maksavad Soomes samas kohas (Synlabis) 14€! Keskmiselt täheldasin näitudel viiekordset hinnavahet. Pole siis ime, miks Eesti meditsiinitöötajad Soome kipuvad.


Vuokatiis oli täitsa mõnus suusatada, aga päris sellist tunnet küll polnud, et nüüd hakkangi lume peal elama ja 3-tunniseid trenne tegema. Kuigi mõndasid suusasportlasi ajab lume nägemine täitsa pöördesse, siis minule see enam erutust ei paku. Kirg spordi vastu on ikka sama, ärge nüüd seda valesti mõistke. Üldiselt suusatasime rahulikult, otsides suusatunnetust, aga kõvem trenn andis tagasiside, et hea suusakiirus pole veel kuhugi kadunud.



Samas piisas ainult ühest treeningust vihma käes ja juba olin jälle rivist väljas. Kuna keset suusatamist hakkas vihma sadama, aga meil oli võtmetreening, mis vaja ära teha, siis läbimärgade saabastega külmal lumel sõites ongi suur haigestumisrisk. Järgmisel hommikul tundsin kurgus spetsiifilist kõdi ja see tähendab minu puhul, et immuunsus on madal ja kohe-kohe olen haigeks jäämas. Kui kohe reageerida, on veel võimalus mitte haigestuda, aga seegi on ainult võimalus. Andsin treenerile info enda kurgu seisundi osas edasi ja kuna oli juba laagri lõpp, siis tegin puhkepäeva.



Päev hiljem oli reisipäev ja siis tundus isegi, et ei jäägi haigeks, aga Eestisse tagasi tulles hakkas juhtuma. Kõigepealt läks nina kinni. Seejärel tuli väike köha. Eestis oli võimalik puhata ja elu korraldada täpselt nädal, sest järgmine kord tuleme tagasi alles jõuludel üheks nädalaks ja seejärel alles veebruari lõpus, peale olümpiamänge. Tahtsin kindlasti külas käia oma vanaemal, aga lükkasin selle täiesti viimasele päevale, et mitte minna oma pisikuid talle levitama. Igaks juhuks tegin ka koroonatesti (negatiivne).


Vahepeal oli Team Estonia koolitusmoodul, kus mina sain inspiratsiooni ajakirjanik Rasmus Kagge esinemisest, kus ta mainis tabavalt, et miskipärast on liiga palju inimesi teleintervjuudes hoiakuga, et sina küsi, küll ma siis vastan. Inimesed ei lähe telesse, et edastada midagi olulist. Inspireerituna soovist teha ise hea intervjuu teles, kirjutasin valmis teksti, mida tahan Eesti rahvale edastada ning otsisin ise kontakti ETV Terevisiooni produtsendiga ning leppisin endale kokku intervjuu.

Minul oli edastada 3 tähtsamat sõnumit:

* Laskesuusk on Meie sport. See on tegevus, mida saame koos teha (vaadata) ilma, et oleksime füüsiliselt koos (CoVid).

* Olümpia on tulemas. Spordipidu! (Intervjuud korraldades arvestasin, et ajaliselt ilmselt on see laskesuusatajate ainus teleintervjuu enne OM-i)

* Märtsis toimub ajaloo esimene Otepää laskesuusa MK etapp. Jällegi spordipidu!


Kaks päeva peale intervjuud hakkas alles juhtuma. Hommikul ärgates tegin ortostaatilise testi ja pulsid olid kosmoses. Kuna saan enda spordiarstiga väga hästi läbi, helistasin kohe dr Metsavasele ja palusin, et äkki võin ma tulla SA Spordimeditsiini tervist kontrollima. Tegime EKG, võtsime vererõhku, kuulasime kopsu, mis korises päris korralikult, tegime kopsudest röntgenpildi. Vererõhk, EKG ja röntgen olid korras, aga kuna kopsudes oli tugev tatine korin, siis palus dr Metsavas tööväliselt abi ka kopsuarst dr Sõõrult. Nii need kaks pühendunud spetsialisti minu murega pead vaevasid, samal ajal kui mina käisin hooaja jaoks tegemas portreepilte ja videoklippe. Kell 17 sain kõne arstilt, et mulle on määratud 6-päevane antibiootikumi ravi (elus teist korda). No tore. Sarkasmiga tore, et selline jama siis, aga vaimustuses päris-päris tore, et kui kiiresti sain ma abi parimatelt arstidelt. Hommikul on kaebus, õhtuks põhjus teada ning samuti ravi. See tekitas küll ülimalt sooja tunde, et minu eest kantakse hoolt ja ma olen meeletult tänulik, et spordiarst nii kirega mind aitab ja samamoodi hullu töögraafikuga kopsuarst aitab mind enda töövälisest ajast. Seda kõike reisipäeval, sest kell 22 lendame koondisega Norra Sjusjöeni, et sealt peale laagrit minna otse MK-le. Tuleb üks väga huvitav laager...