Kui varasemad aastad olen BLINK festivalist näinud videosi ja mõelnud, kui lahe oleks seal osaleda, siis see aasta tegin selle ära. Läksin kohale ja võistlesin lisaks linnabiathlonile ka murdmaasuusatajatega. Sain ühe päeva vihmases Sandnesi linnas treenida ja juba oligi esimene start.
7,5km pikkune Lysebotni tõusu vallutamine.
Võistlusele minek oli midagi teistsugust. Bussid korjasid sportlased hotelli juurest peal, aga ei viinud meid mitte võistluspaika, vaid sadamasse. Sealt jätkasime sõitu praamiga. Poolteist tundi mõnusat kulgemist Lysefjordis, mis oli ikka täiega turistikas ettevõtmine. Norra maastiku võimsus tuli seal esile.
Kuna murdmaavõistlusel ei olnud mulle nii suure tähtsusega, siis mingit närvi küll sees polnud ja isegi kui oleks olnud, siis tegi praamijuht laheda lükke ja viis praami õhe kose alla. Meie, välismaa sportlased läksime muidugi õue, et teha lähedalt pilti, aga praamijuht jätkas kosele lähenemist seni kui olime täitsa kose sees ehk siis vähemalt mina sain ikka mõnusalt märjaks. Eks tuli sokid ära vahetada ja vaikselt muheledes edasi istuda.
Ilmaga oli meestel ikka õnne. Meist varem võistelnud naised said ikka korraliku paduvihmaga võistelda, meestel oli lihtsalt asfalt märg ja õhk mõnusalt värske. Küsisin enne võistlust kohalikult laskesuusatajalt taktikalist infot ja sain vastuseks, et esimest korda võistlejad pingutavad reeglina liiga vara liiga kõvasti. Okei, mõnus, mulle sobib selline lähenemine, et elan esimesel kilomeetril pundis vaikselt sisse ja proovin seda "ahsa-pagan-nüüd-läks-raskeks" tunnet võistluse võimalikult hilisesse faasi lükata. Mehi oli stardis 90 ringis, lisaks 50 juuniorit. Mina oma 93. stardinumbriga alustasin ühisstarti meeste grupi lõpust, aga esimese 500 meetriga kihutasid või isegi tõmblesid juuniorid minust mööda nii, et tunnelisse jõudsin ikka päris võistlejaterivi lõpus. Tunnel oli kitsas ja pime ning kilomeeter pikk. Juba seal hakkasid esimesed juuniorid, kes stardis olid päris härjad, ära väsima ja nende tempo langus oli päris drastiline. Kellestki normaalselt mööduda seal kitsas tunnelis polnud võimalik ja tunneli osa oli minu jaoks ikka väga kerge. Uuesti valguse kätte jõudes läks tee laiaks ja siis tõmbasin jalad kõhu alt välja ja naerusuu ette ning hakkasin vasakult ja paremalt teistest mööduma. Rõvedalt raske tõus, aga nautisin. Ikkagi esimest korda selline võistlusformaat, valu oli magus.
Finišis olin rohkem vaimustuses võistlusest endast kui et väsinud.
Nüüd oli mul üks puhkepäev vahel ja siis juba oma ala linnatänavate vahel. Jalad jäid tõusul kangutamisest ikka päris kangeks ja normaalne venivus ei taastunud ka reedeseks võistluseks. See oli okei, sest see-eest olid jalad päris heas toonuses ja valmis uuesti pingutama.
Kui pealelaskmine oli tehtud, siis alustuseks tehti duell-laskmise võistlus. Igas laines oli 12 sportlast, kes pidid märguande peale laskma püsti asendis maha 5 märki. Kui läheb mööda, pole hullu, viska uus salv sisse ja jätka. Märksõnad kiirus ja stress. Mul tõusis adrenaliin ikka taevasse kui seisin võistlejatega ühes rivis, teades, et kohe läheb selline rapsimine lahti, et paha hakkab. Ei aidanud mingid mantrad ja diafragma kaudu hingamised. Stress oli kõrge. Sain esimesest voorust edasi, aga teises voorus läks vaja 10 padrunit, et tööga hakkama saada. Oli ka neid, kes kasutasid märkide tabamiseks kõik 4 salve ära ja neid kes unustasid üldse salved kaasagi võtta. Stressi värk!
Pärast seda šõud oli aeg supersprindiks. Eelsõidus läbisid 48 meest 3 x 1,1km, lastes kiiresti lamades ja püsti, sest trahviring oli imepisike, umbes 30 meetrit.
Kvalifikatsiooni 15 parimat peaks saama finaali, aga eliidil oli kasutada ka wild-card'id. Nimelt oli korraldajate poolt 8 metsikut kaarti kasutada juhuks, kui mõne staari sooritus ei peaks eelsõidus olema piisav. Eelsõidus läks mul üle ootuste hästi, sest 2+0 trahvi juures lõpetasin eelsõidu 4. kohal. Trahve lasti ikka mõnuga ja eliitki põrus, sest finaaliks oli minule antud juba nr 9 ehk siis viiel sportlasel läks vaja korraldajate abi, et finaali saada. Ma olin ise üllatunud, et ma rajal nii kiire olin. Muidugi ei peegelda tasasel maastikul 3,3km sõitmist seisu, mis võiks talvel tõusudega 10km või 20km peal olla, aga heast tulemusest ei ütle ma ära olenemata aastaajast.
Pärast eelsõitu oli 3h pausi, mil samal rajal võtsid mõõtu murdmaasuusatajad. Ise käisin hotellis puhkamas ja söömas ning enne finaali tegin uue soojenduse. Finaali-eelsel soojendusel märkasin, et ma olen järksu omaks võetud, sest järsku tervitasid ja märkasid mind teised ässad. Muidugi on kõik muidu ka sõbralikud, aga ikkagi on seal teatud tulemustest tulenev grupp in ja out.
Finaalis oli juba nelja tiiruga võistlus ja seal läks ka mul jube hästi, kui saavutasin 1+1+2+1 laskmisega 7nda koha. Minust eespool olid ainult Norra sportlased, kuigi täies koosseisus on kohal nii Prantsusmaa kui Kanada koondised. Lisaks näputäiega rootslasi ja hiinlasi (kes, muideks, lähevad nüüd Otepääle laagrisse). Kui nüüd saaks homme kasvõi poolfinaali, oleks see võistlusreis täielik õnnestumine.
Laupäeval oli tegelikult sarnane võistlusformaat, sest uut rada ööga ei olnud tekkinud. Küll oli nüüd eelsõidu asemel kohe ühisstardid. Alustasime veerandfinaalidega. Seal lasin ainsana lamades puhtalt, tulin teise tiiru uhkes üksinduses, lasin kohe esimesed kaks lasku mööda ja võtsin end kokku ning järgmised lasud tabades sain enda sõidus teise koha ning kindlalt poolfinaalis. Jällegi hotellipaus. See päev sadas palju hoovihma, nii et pidi energia saamiseks korralikult sööma. Kusjuures võistlustel oli sportlastele valmistatud erinevaid võileibasid, mida sai külmikust võtta, aga silma jäi rohkem see, kui palju norra sportlased sõid banaane.
Poolfinaalis lasin 2+1 ning 8ndana finišeerides tundus seis hapu, aga pääsesin kõige napimalt ikkagi finaali.
Poolfinaal oli kell 20.10 ja finaal 20.47, erakordselt hilised stardid, aga suvel täiesti arusaadav. Finaalis oli taktika esimene ring sõita lihtsalt viimasena kellegi tuules ja võtta grammike rohkem aega tiirus, et lasta hästi, sest liiga palju ma polnud tiire siin nulliga läbinud. Esimene tiir oli seis hea, lasin 1 trahvi. Teine tiir läks veel paremini, sest ei eksinudki ning tiirust lahkusin 4ndal positsioonil. Kolmandasse tiiru jõudsin kolmese pundiga, aga suutsin paraja jamaga hakkama saada ja virutasin 3 lasku mööda. Viimases tiirus sain veel ühe nulli kätte ja parandasin positsiooni ühe koha võrra ning finišeerisin kümnendana.
Kõik oli suurepärane. Siin võistlustel eksisid ka täiesti tipud ebanormaalselt palju. Kogu võistluste komplekt andis kõvasti emotsiooni ja vaimset ressurssi, et oma teed naerulsui edasi rühkida.
Peale võistlusi lendasin oma relva ja asjadega Genfi ning sealt sõitsin rongiga Prantsusmaale Bessansi, kus on 2-nädalane mäestikulaager, mille teen koos koondisega ning seejärel lähme kõik koos suvisele MMile Saksamaale.
Olge mõnusad!
R.Z