Pärast esimest nädalat on füüsiline seis selge - suusakiirust pole. Ilmselt on palju loota, et see siin MMi ajal veel paraneb. Juba hooaja esimesel etapil oli kiirus all võrreldes eelmise aastaga ning pole aidanud ei intensiivsem treenimine, mida proovisin Kontiolahtis, ega rahulikum treenimine, mida tegin jõulude ajal. Loomulikult teeb see rahulolematuks.
Häälestasin ennast MMiks üpris hästi. Teadsin, kuidas laskmisele lähenen, millist lõdvestust püüan jäsemetes saada ning kuhu suunan tähelepanu.
Kaks päeva enne segateatesõitu tegin keha käima saamiseks 6 x 3 minutit kontrollitud võistlustempos kiirendust ning päev enne starti suunasin rõhku tiiruga harjumisele ehk võistluskiirusel tegutsemine lasketiirus.
Segateates polnud lihtne - esimene ring hakati korralikult vajutama ning kuna mul endal lihtsalt pole võimekust igas olukorras rabeleda, siis rajal keskendusin ühtlasele sõidule, et mitte asjatult energiat kulutada. Esimesse tiiru saabusin viimaste seas, aga kuna suutsin laskumisel hingamisele keskendudes saavutada võrdlemisi värske enesetunda, panin kiirtuld (21 sekundit, päeva parim aeg) ja tiirust väljusin juba kolmeteistkümnendana.
Teine ring.... ei juhtunud mitte midagi märkimisäärset. Sõitsin Poola ja Läti taga, kes on üpris aeglased sõidumehed, aga kuna olen ise ka aeglane, siis mulle sobis. Püsti laskmisel võtsin sarnaselt lamades tiiruga eesmärgiks kiirelt esimene lask ära teha ja siis kontrollitud rütmiga edasi. Jõudsingi esimese lasuni kiirelt, aga mööda. Edasi lasin kontrollitult 4 maha ning esimese varuga tabasin, kokkuvõttes tuli ikkagi kiire tiir ja midagi kripeldama ei jäänud.
Viimasel ringil ei õnnestunud taktikaliselt üks raskem tõus, kus võtsin korraks tõusu keskel tempo maha, et lasta sakslane vedama. Sakslasel oli kohe sabas 5 riiki, kes ei jätnud mulle ruumi sakslase taha rivistumiseks. Rong pani minust mööda ja langesin 5 sekundiga 14ndalt kohalt 20ndaks. Pundi taga sõitsin ringi lõpuni ja läksin Rumeeniast uuesti mööda, vahetuse andsin üle 19ndana, aga vähemalt heas pundis. Suuskadel oli vahetuse 20. aeg(27 võistkonda), mis tekitas veidi pettumust, aga lootust selles osas, et mu vorm peaks MMi jooksul tõusma.
Sprint
Eesmärk jõuda jälitusse. Puhta laskmisega peaksin selle saavutama, ühe trahviga läheb ilmselt raskeks. Külmakraade oli nüüd 13, mis tähendas, et nüüd on võimalik, et tiirus on näpud jääs ja päästikut ei tunneta. Juhuse hooleks asja ei jätnud, panin korralikult paksud kindad võistlusteks. Sõit tundus endale okei, sest minust 30 sekundit hiljem startinud Simon Desthieux (FRA, sama sprindi teine koht) püüdis mind kinni alles teise ringi keskel.
Püsti tiiruks hingasin viimasel laskumisel teadlikult sügavalt ja aeglaselt, et taastumise ajal samaaegselt ka ennast rahustada. Keha tahtis loomulikult hingeldada, aga sundisin läbi hingamise ennast rahulikuks ja püsti tiirus sain märgid alla. Tõsi, viimasel lasul tegin vea, aga napilt tõin märgi ikkagi alla. Viimasel ringil tajusin, et see on täpselt punktikoha piiri peal võistlus ning vältisin seda, et jääksin laskumiste lõpus liiga kauaks puhkeasendisse. Tempot lasin sättida Horvaatia esindajal(kes jäi lõpuks esimesena jälitusest välja) plaaniga, et kui mul peaks tema taga sõitmisest tõesti jõudu üle jääma, siis see kõik läheb mängu viimasel tõusul. No ei jäänud jõudu üle, hoopis maha jäin 3-4 sekundit. Täpselt nii kaugele jäi ka punktikoht, aga lõpuks jälituse mõistes suurt vahet pole, kas stardid nr 40 või nr 43 alt. Hea oli, et üldse võitlesin ennast see hooaeg esimest korda jälitusse ja et olen väga heal positsioonil punktidele sõiduks.
Jälitus
Esimene ring panin üle võimete sõitu, aga pääsu polnud, sest siin sätib rajal tempo sinu eessõitja. Pole ju mõtet kõiki kohe mööda lasta ja esimesse tiiru viimasena saabuda. Esimene tiir kaotasin korraks fookuse pärast kolmandat lasku, sest tundsin, et päris kindel asend ja ilmselt lasen puhtalt. Täpselt see mõte, mille tagajärjel ma tavaliselt eksin. Sekundi jooksul käis väga palju mõtteid peast läbi, aga peamine oli, et SUNNI ENNAST HINGAMA JA LÕDVESTUMA! Neljas lask tabas ja viimane lask olin juba uuesti omas mahlas - kindel null.
Kuna esimene ring oli kiire sõit ja nüüd kiire laskmine, tõusin koheselt 30ndaks, aga juba hakkasin lõivu maksma, kui üpris kergesti minust uuesti mööda sõideti. Teise tiiru tulles oli just tõusnud tuul. Minu punt võttis asendid sisse, aga lasku kelleltki ei tulnud, oodati see puhang ära. Kuna ise tunnen ennast ka tuulega päris kindlalt, tegin esimese lasu ära ja mööda, oi kui mööda. Sain aru, et julm äratõmme oli kogu kehaga, enam nii ei tee. Järgmised lasud tabasin ja olin ikka veel punktikohal.
Kuna selleks ajaks oli suusarajal minu värskus juba kustunud, siis sõitsin selle päeva kõige aeglasemaid ringi aegu. Püsti tiirus sain kindla asendi, aga viimase lasu lasin mööda, sest lasin hoo pealt, kuigi enda game-plan oli, et sihik peab märgis seisma. Põhimõtteliselt läksin mõtetes juba rajale enne, kui viimane lask oli korralikult tehtud ja vastutasuks sain enda vea üle mõelda 150-meetrilisel trahviringil. Viimasesse tiiru jõudsin 46ndana ja polnud variantigi, et mööda lasen. Olen üpris teadlik, kui palju võib viimases tiirus võita/kaotada ja teadsin, et ka aeglaselt kõik märgid maha tuues olen ma punktikoha võitluses. Nii oligi, puhta laskmisega tõusin 8 kohta ja nüüd oli vaja minul kui päeva kõige aeglasemal sõitjal lihtsalt vaimselt vastu pidada. Nibin-nabin sain oma punkti kätte. Sõidu pool oli kerge šokk ja pettumus, sest jälitussõit peaks olema minu teema, varasemadel aastatel olen teiste taga sõita jaksanud normaalselt, praegu polnud mingitki varianti.
Homme on kavas individuaal ja selge on see, et mul on vaja lihtsalt oma peas olla momendis ja laskmise ajaks on vaja muu maailm välja lülitada. Loodame parimat!