Viimased 2 nädalat enne Pokljuka MMi veetsin Obertilliachis, Austrias. See on Ridnauni (Itaalia) kõrval minu teine lemmik treeningpaik. Kõrgus 1400 meetrit sobib mulle ja paljudele eestlastele hästi, sest, elades ise Eestis põhimõtteliselt merepinna kõrgusel, on siinne kõrgus piisav mägede efekti saavutamiseks ning samas pole õhus niivõrd vähe hapnikku, et peaks ennast treeningutel kohutavalt palju tagasi hoidma. Minu elu esimene mägede laager 9 aastat tagasi oli ka siin. Mäletan esimesi näpunäiteid isalt: ,,Mägedes joo palju ning esimesel kolmel päeval ei tohi treeningutel mitte kordagi minna pulss üle 150, mis tähendab, et tõusudel kõnnid käärsammu!''
2013 võitsin siin noorte MM-ilt hõbeda ja pronksi ehk see paik on mulle varemgi sobinud.
Ka eelmine aasta valmistusin MM-iks Obertilliachis ja siis suutsin teha korraliku vormiparanduse.
Vahetu ettevalmistuse MM-iks tegid lisaks meile siin ka Austria, Saksamaa, Norra, Läti, Kanada, Poola.
Laagrisse läksin küll enesekindlalt, aga enesetunne treeningutel andis vaikselt märku, et tegelikult pole seis üldse nii hea kui võiks. Esimeste päevade rahulikud treeningud pididki oleme, nagu nimigi ütleb, rahulikud. Ometi näitas pulss, et kehale on isegi selline tempo tuntav ja aeglaselt kulgedes näitas pulsigraafik ikkagi, nagu oleks suurem pingutus olnud.
Laagri kõige tähtsam treening oli 40 minutit anaeroobse läve peal sõitu, selline kontrollitud pingutus. Maastik oli selleks sõiduks valitud lauge, et ühtlase sõiduga oleks ka pulss terve selle aja ühe koha peal, täpsemalt 180 lööki minutis. Leppisin Austria koondise arstiga kokku, et kohe peale enda sõitu annan nende juures laktaati ja kui pärast temposõitu andsin näidu 9,3 mmol/L ( eesmärk oli 4,5), siis sain aru, et ilmselt olen lihtsalt 40 minutit tempoga üle pannud ja siin ei kehtinud mõte, et mida rohkem, seda uhkem. Võtmetreening ebaõnnestus, samas andis märku, et tuleb värskust otsida, mitte hullult trenni lõhkuda.
Laskmisega on asi parem, tunnen ennast enesekindlana ja võimekus on üpris potentsiaali lähedal. Seetõttu võin välja öelda endale seatud eesmärgi MMiga seonduvalt, milleks on kõikide võistluste peale keskmine tabavus 90%. Kui tuleb kasvõi üksainus "halb päev", siis eesmärki ei täida, aga tean, et minu kehv päev tuleb, kui ma ei suuda tiirus keskenduda ja sellega olen teadlikult tegelenud ning tunnen, et häälestatus suusatamise pingutuselt laskmiseks käib mul kiirelt.
Nüüd on kogu tähelepanu suunatud esialgu sombusele Pokjukale. Elame ise väikeses Bledi linnas (8000 elanikku), mis on 500m kõrgusel merepinnast, samal ajal võistluspaik, kuhu sõidame bussiga 30 minutit, on 1300m. Jõudsime kohale 3 päeva enne avastarti ehk segateatesõitu. Terve päev sadas vihma ja lubab nii järgmisedki päevad, aga reedest lubab juba talvisemaid miinuskraade.
Praegu on rada veel väga aeglane ja kuna +1 kraadi juures sajav kleepuvat lörtsi, siis ei ole siin vähemalt praegu just kõige meeldivam suusatada. Obertilliachiga võrreldes tundub Pokljuka lasketiir olevat kõrgemal ehk et kui võtan silmad kinni lamades või püsti asendi ning siis avan silmad, ei ole sihik mitte märkides, vaid selgelt märkidest all. Tuleb harjuda.
Homme on avastart. Segateatesõitu alustavad mehed, mis tähendab, et naised peavad sõitma pikemalt, kui nad on harjunud sellisel võistlusel sõitma. Veel üle-eelmine aasta käis asi nii, et naised alustasid, nemad sõitsid kumbki 6km ning seejärel mehed, kes sõitsid kumbki 7,5km. Uuem formaat näeb ette, et naised ja mehed läbivad sama distantsi ehk kui naised alustavad, võistlevad kõik 2km ringidel. Kuna homme alustavad mehed, siis paneme kõik 2,5km ringidel, mis tähendab, et naised otsustavad võistluse tulemust tavapärasest rohkem puhtalt seetõttu, et olles meestest kauem võistlustules, mängib nende 1-2% kiirem/aeglasem sõit lõpuprotokollis suuremat rolli.
Edu homseks!